|
Vähe sellest, et Oraste enda suitsetatud sigarettide filtrid tallele paneb,
ta on konisid säästma koolitanud ka pereliikmed, sõbrad ja töökaaslased Urge
saekaatrist, kirjutab Pärnu Postimees.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | maisi
tundub olevat tegija vend, loomeprotsess igatahes, vahva, et on selliseid inimesi
Nelli
Nagu tegelane mingist Jaak Leeri jutust.
|
|
«Ma ei luba ühtegi suitsu ära visata, kortsutada ka ei luba – kõik peavad
alles jääma,» teeb mees mängureeglid selgeks. Päeva jooksul töö juures täitunud
konitoosi sisu puistab ta tühjadesse suitsupakkidesse ning tassib koju.
Teinekord toovad külla tulnud sõbrad talle kostiks konisid kaasa.
Ettevaatlikult kustutab Oraste peaaegu lõpuni suitsetatud sigareti ja asetab
siis filtri tuhatoosi äärele moodustatud ehitusmaterjaliriita. «Vot nõndamoodi,»
selgitas ta.
Konidest ei saa tal iial küllalt, sest on ju ilm täis kopeerimist väärivaid
hooneid.
Nagu enamik revolutsioonilisi ideid, sündis Oraste kahjulikku meeldivaga
põimiv harrastus laiskusest ja igavusest. Haigena kodus konutades otsis ta
tegevust, mis konti ei murraks ning aitaks teosammul kulgevaid tunde surnuks
lüüa.
Et midagi mõistlikku pähe ei karanud, nokkis ta tuhatoosist konid välja ning
asus nendest mälupildi järgi vanavanemate talukompleksi maketti rajama.
«Alguses, kui sellega tegema hakkasin, kõik sõimasid ja arvasid, et olen lolliks
läinud, aga nüüd käivad ja vahivad,» ütles ta rahulolevalt. Ja on, mida vaadata.
Esimesena valminud keldrikökatsi järel kerkisid riburada laut, ait,
puutöökoda, puukuur ning kahekorruselise elumaja mudel. Hoonete vahele on
sobitatud plastist puud ning krunti ümbritseb aed uhkete peenikestest valgetest
filtritest väravakaartega. «Spetsiaalselt ostsin selle paki - kolmkümmend
kaheksa krooni maksis,» ütles Oraste, kes muidu kisub ikka odavamat suitsu.
Mingit erilist insenertehnilist taipu makettide meisterdamine ei nõudvat.
Lõigud aga filtrid kääridega ühepikkuseks, laod ritta ning kleebid Moment
liimiga kinni. Aknakohtadele kõlbab toestuseks panna näiteks loteriipiletitest
lõigatud ribad.
Katuse ehitamiseks pruukis ta esiotsa tikke. Siis aga leidis, et kiiremini
saab hooned kaetud, kui katusepapp filtritega katta. Pealegi hakanud tikkude
ostmine tasku pihta käima. Viimaks, et konide kirbet haisu veidigi lämmatada,
peab valmis rajatised üle lakkima. «See järjest tuleb, mõtted kogu aeg liiguvad,
mingi pilt on silme ees ja ...,» katsus meister loomeprotsessi lahti mõtestada.
Suisa täppisteaduseks ei taha Oraste oma hobi ajada, klanitud välimusest ja
piinliku täpsusega paika aetud proportsioonidest märksa olulisemaks hindab ta
töörõõmu. Kui ehitustöödel abiks olnud lapselaps nõudis, et ta enda majapidamist
kujutaval maketil peab kraavis kala ujuma, saigi kraav aetud just parasjagu nii
lai, et sinna pisike plastmassist sinivaal planktonit õgima mahtus.
Oraste viimane ja suurejoonelisim koniarhitektuuri stiilinäide on Tartu
ülikooli peahoone makett. Tõsi, saekaatrimehe suurte kämmalde all on hariduse
kantsist saanud hoopiski Eesti Panga peahoone, nagu kinnitab maja räästa alla
kleebitud logo. Ilmselt seetõttu, et hoone viksis ta maha pangast pihku jäänud
kahekroonise turvamärke tutvustava brošüüri esikaanelt. |
