| | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | KÕIKSUSE LAPS
JAMA,TÄITSA JAMA,NIIKAUA KUNI LUUÜDI HARJUB IMMUUNSUSEGA SIIS ON KRÕSKA,ENAM EI AITA,SELLISE ELU PIK...
Teadja
Luu üdi siirdamine on Norras vägagi kasutatud verevähi ravimisel ja selle abil on ka päästnud paljus...
|
|
Itaalias välja töötatud tehnika kasutab siirdamisel patsiendi nende pereliikmete luuüdi, kes pole senise arusaama järgi geneetiliselt just kõige paremini sobivad doonorid, kirjutab BBC. Siiani on üdirakkude siirdamisel üheks suurimaks probleemiks olnud see, et vahel ei sobitu siirdatud rakud vastuvõtja kehaga, vaid hakkavad seda ründama, põhjustades raskematel juhtudel isegi vastuvõtja surma. Selle vältimiseks uuritakse põhjalikult nii vastuvõtjat kui potentsiaalseid üdidoonoreid, et tagada geneetiliselt sobivaima luuüdi kasutamine. Uusimad luuüdi-alased uuringud on aga püüdnud selgitada, kuidas kasutada üdirakkude rünnakupotsentsiaali hoopis vähirakkude hävitamiseks. Itaalias asuva Perugia ülikooli professor Andrea Velardi kasutas selleks patsiendi pereliikmetest üdidoonoreid, kelle geneetiline materjal kattus katsealusega vaid 50 protsendi ulatuses. Velardi avastas, et mõnedel juhtudel muutusid siirdatud luuüdis aktiivseks «sündinud tapjateks» kutsutavad rakud, mis suutsid leukeemiarakkudega tulemuslikult võidelda, kusjuures võitluse efektiivsust oli võimalik testide abil ennustada. Katsed viidi läbi väikese grupi patsientidega, kes kannatasid leukeemia ägeda vormi all, mida põeb kolmandik kõigist verevähki haigestunutest. Patsientide puhul, kellele oli traditsioonilist vähiravimeetodit kemoteraapiat juba tehtud, tõstis siirdamine ellujääjate hulka: kui nende seas, kelle verevähk traditsioonilistele ravimeetoditele ei allunud, oli ellujääjate protsendiks 2, siis grupis, mille liikmetele Velardi meetodil luuüdi siirdati, tõusis see näitaja 30 protsendini. «Patsientide jaoks, kelle leukeemia kemoteraapiale ei allu ja kes on seetõttu lootusetuteks kuulutatud, võib see olla elu päästev areng,» sõnas Velardi. «Tõenäoliselt toob see kogu maailmas kaasa ulatusliku muutuse siirdamispraktikas.» Professor möönis aga, et umbes ühele kolmandikule rahvastikust tema loodud siirdamismeetod ei sobiks, kuna nende füüsilise eelsoodumuse tõttu ei hakkaks siirdatud üdirakud nende kehas verevähi vastu tööle. Samuti on keskmise suurusega perekonnas sobivate rakkudega doonori leidmise tõenäosus umbes 50 protsenti. Leukeemiauuringute Fondi esindaja väljendas avastuse suhtes põnevust, kuid rõhutas, et meetodi efektiivsuse tõestamiseks tuleb põhjalikumaid uuringuid korraldada, kusjuures eriti hoolikalt tuleks uurida uue meetodi mõju eakatele patsientidele, kes moodustavad suurima rühma nende seas, kelle puhul kemoteraapia ei toimi. «Ma ei taha selle töö tähtsust alahinnata,» rõhutas Leukeemiauuringute Fondi esindaja siiski. «Kui teie oleksite patsiendi olukorras, kelle puhul ravi pole mõjunud, poleks valik 2-protsendilise ja 30-protsendilise ellujäämisvõimaluse vahel just raske.» Luuüdi siirdamine võeti kasutusele 25 aasta eest ning tavaliselt tehakse seda neile leukeemiapatsientidele, kelle enda luuüdi on vähiravi tõttu hävinud. Toimetas Teelemari Loonet |
