Selle mõisamoonaka maja ja 25 hektarit maad ostis minu vanaisa 1918. aastal ja hakkas siin talu pidama. Neil oli kuus lehma, mõned lambad, paar hobust, kuked-kanad, jutustab Anu Raud.

Elumaja välisilme järgi võib aimata selle esialgset otstarvet: ehitisel on kolm ust ja majas oli kolm kööki, kolm keldrit, kolm sahvrit ja kolm tuba. Õnneks elas hoone kolhoosikorra suuremate viperusteta üle ja on praeguseks kõvasti kasvanud. Lisaks väikestele ümberkorraldustele allkorrusel – nüüd ühendavad vaheuksed kõiki kortereid, üks ruum on kohandatud moodsaks vannitoaks – on pööningule välja ehitatud avarad töötoad, kus üliõpilased saavad praktikal käia. Seal, Kääriku talu vana pulma- ja peolaua ümber istudes nende looming sünnib.

«Ma olin kahe ja poole aastane, kui esimest korda Käärikule saabusin. Mäletan, et sellel laual seisid suured savikausid. Ühes, ilusa linase rätikuga kaetud nõus olid soojad pirukad, teises aga punased keedetud vähid,» meenutab tekstiilikunstnikust taluperenaine, kelle lapsepõlves kidisesid vähid sirelipõõsa all nõgestega kaetud tünnis, kust neid võeti ja keedeti. Selline idüll kestis 1960. aastateni, mil taud hävitas jões kõik vähid.

Talu köögis on kogukas puupliit ja Lõuna-Eestile iseloomulik punastest tellistest laotud põrand. Vanasti lõigati laupäeva õhtul puhtaks pestud põrandale tiigist toodud kalmusetükke, mis levitasid ruumis meeldivat lõhna ja toimisid kirburohuna. «See on väga ilus pilt: punasel põrandal rohelised kalmusetükid,» nendib Anu Raud, kes kord ka ise kalmused majja tõi.

Alumise korruse tubades on kõik nagu vanas talumajas: kohalike tislerite valmistatud voodid, kapid, kummutid, lauad ja toolid. Vooditel Lõuna-Eesti kirjades katteriided ja seintel kaunid vaibad. Martna kandist pärit Kera Kata kootud pulmavaip ei jäta ühtki vaatajat ükskõikseks. Sellesse pandud tüüpilised motiivid – peigmees sõidab kosja, poolik viinapudel, mis kõneleb, et pulmad on tulemas jne – jutustavad neile, kes oskavad märke lugeda, meeleoluka loo noorpaari kohta.

Ühte tuppa on Anu Raud paigutanud kangasteljed ja kudumisraami. Siin saavad tema kavandid meistrite osavate käte all vaipadeks. Ja kavandid on kunstnik üles ehitanud oma lammaste koloriidile – valgetest tumehallideni.

Lambaid hakkas ta pidama aga tänu juhusele. Ühest tuleõnnetuses hukkunud vanapoisist jäid ilma peremeheta kaheksa lammast ja neid pakuti vastsele taluperenaisele. Sõprade julgustusel nõustuski ta loomad endale võtma ja 11. jaanuaril 1991 jõudsid orvud õnnelikult Käärikule. Kevadel ostis Anu kaks musta lammast juurde ning sellest ajast peale on kari kasvanud rohkem kui poolesajapealiseks. Praegu sünnib igal nädalal tallekesi juurde.

Möödunud aastal andsid lambad 300 kilo villa. Seda jätkub kunstiakadeemia ja kultuurikolledži tudengitele õppetööde tegemiseks, kunstnikule endale ja sõpradele. Raamatukogutoas ootavad suured lõngamäed kudujaid.

«Kui minu vaip kingitakse Inglise kuningannale, siis tasuvad mu lambad pidamist küll,» arutleb käsitöötalu perenaine, kelle tegevuses on põimunud traditsiooniline maaelu ja rahvakunsti õpetamine ning säilitamine. Tema meistriklassis käib pidevalt kunstiakadeemia üliõpilasi ja magistrante, ta on 35 aastat tulevaste tekstiilikunstnike ja -disainerite ning rahvakultuuri tundjate praktikaid juhendanud.

Jacob von Uexkülli annetatud auhinna raha eest suurendas Anu Raud talumaad 25 hektarilt 50 hektarini ning ostis ühtlasi Heimtali vana kooli- ja rahvamaja hooned, et oma suuri rahvakunstikogusid talletada ja rahvale näidata. Muuseumi kirstud ja varalaekad on tulvil kindaid, sokke, pulma- ja saanitekke, kattevaipu jms, mille mustrid kõnetavad teadjaid rohkem kui tavavaatajaid. Milline peen ilumeel oli talurahval, kes kudus rahvariide triibumustreid või kaunistas õllekappu, lusikavarsi jt puidust tarbeesemeid ja tööriistu.

Aastatega on ka talu kasvanud, hooneid juurde ehitatud. Kõigepealt valmis saun, tänavu said laastukatuse alla oma metsa tuulemurrupalkidest ehitatud tall ja ait. Aidaosa jääb suvel tudengite käsutusse – puhke- ja söögitoaks, tutvustab perenaine.

«Ma olen väga rõõmus, et elan maal. Saan siin mõelda, kavandeid teha ja kududa. Maa annab tohutult energiat,» kõneleb rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kelle vaipadega saab eestlaste hingejõust aimu ÜRO peakorteris, Maailmapanga fuajees, Eesti saatkonnas Washingtonis, Stockholmi Eesti Majas ja Inglise kuningakojas. Traditsiooniliselt tunnustab vabariigi president tema vaibaga parimaid maakoole.

Kääriku talu traditsiooni kohaselt kutsutakse iga päev kell 13.30 kõiki kodakondsed ja külalisi lõunasöögile. Pika perelaua taga võtavad vanaperenaise, tõlkija Valda Raua ja Anu Raua kõrval istet muuseumi töötajad, töömehed ja need, kes teevad parasjagu õpitoas koolitööd või on niisama külla tulnud.

Meeldivad inimesed ja õhkkond, huvipakkuvad vestlusteemad ja maitsev toit muudavad lõunatunni eriliseks. Kogu külaskäik peagi 90. aastapäeva tähistavasse Kääriku tallu kunsti, käsitöö ja lammaste juurde jätab kustumatu mulje.