«Tahes-tahtmata haarab mängimine endasse, kehastud tegelaseks, ülesanded ja relvad muutuvad aina põnevamaks. Ootusärevus kannustab mängima ikka ja uuesti,» kirjeldab 20-aastane tudeng Kristjan, kellel kulus mängimisele 8–10 tundi päevas. «Istusin kodus ja ainult mängisin, muutusin juba asotsiaalseks.» | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | WOWija
Hilinenud kommentaar, kuid siiski kirjutan
Kallid lapsevanemad,
olen 25a. ja kahe lapse isa ...
aevastaja
mu ema keelas mul wow mängimise peale seda artiklit!!!!!!!
ma vihkan seda artiklit mude btw
|
|
Kristjan loobus otsustavalt mängimisest, sest tema sõnul pole selline elu, kui muuks enam aega ei jagu, mingi asi. Hiljuti jõudis Belgias avalikkuseni juhtum, kus 15-aastane poiss langes pärast nädalast populaarse veebipõhise rollimängu «World of Warcrafti» mängimist koomasse. Pingeline mäng käis ööpäevad läbi, une peletamiseks tarbis noormees ohtralt kohvi ja Red Bulli. Puuduvad uuringud Psühholoogid ja psühhiaatrid nendivad, et tegemist on võrdlemisi uue sõltuvushäirega, mille kohta puuduvad seetõttu pikaajalised uuringud. Sellist häiret nagu arvuti- või internetisõltuvus psüühikahäirete klassifikatsioonis praegu polegi. «Virtuaalmaailmas seiklemine on lapsele põnev ja huvitav. Ohtlikuks muutub mäng siis, kui enam ei suudeta end sellest lahti rebida,» ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühhiaater Jüri Liivamägi. Kui lapsel lastakse liiga kaua mängida, siis võib see hakata pärssima tema mõtlemist. Kaugelearenenud arvutisõltuvus vajab kindlasti lastepsühhiaatri konsultatsiooni. «Probleem esineb ja seda ei saa eitada, kõige ohtlikumaks peetaksegi mänge, mis haaravad inimese endasse,» tõdeb psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse SENSUS kliiniline psühholoog Elen Kihl. Rollimängudesse sisseelamine võib esile kutsuda meeleolumuutusi, ohumärgiks on see, kui pärast mängimist ollakse ärrituv, vihane või agressiivne. Kihl soovitab lapsevanematel end kurssi viia, millega laps arvutis tegeleb. Kui kaheksa-üheksa-aastane sageli veel tahab, et ema-isa vaataks, mis põneva mängu ta leidis, siis 13–14-aastaselt ei tule ta enam seda näitama. «Mina emana tahaksin küll näha, mis mängu mu laps mängis, kui ta pärast seda imelikult käitub,» mainib psühholoog. Kindlat ajapiiri on raske öelda, kuid reegel võiks olla see, et lapse tegevused oleksid tasakaalus. Arvutiga liialdamist tuleb ette juba üsna varasest east alates. Lapsed õpivad näiteks enne arvutit kasutama kui lugema. Arvuti ja internet on olulisem osa laste elust, kui see täiskasvanutele meeldiks. Psüühilised tagajärjed on sageli nagu nõiaringid. Näiteks kui laps on kogu õhtu ja pooled ööd arvutis, kipub kannatama tema edasijõudmine koolis, ja see toob kaasa õpetaja ja lapsevanema pahameele. See omakorda tekitab negatiivseid emotsioone, mille eest on kõige käepärasem sulguda oma tuppa ja oma arvutisse. Mõtted lähevad mujale ja probleemiga tegelemise saab jälle kord edasi lükata. Tavaliselt ei pöörduta psühholoogi või psühhiaatri poole vaid netisõltuvuse tõttu, see on üks probleem teiste hulgas. Arvutiprobleemid käivad sageli koos meeleolu-, suhtlemis-, käitumisprobleemidega ja puudulike peresuhetega. Internet leevendab näiliselt üksildustunnet. Samastudes tegelastega mängus, unustab inimene mured mõneks ajaks. Sotsiaalärevuse puhul (suhtlemisel tekib ülemäärane ärevus, mis pärsib suhtlemist) on lihtsam ka teiste inimestega suhelda interneti vahendusel. Kehtesta lapsele reeglid Amsterdami ülikooli teaduri Jeroen Lemmensi hinnangul on tänapäeval ligi kümnendik noortest arvutimängudest sõltuvuses. Probleemi aitaks lahendada see, kui kehtestataks reegel, et näiteks iga kahe tunni tagant peab pop-up mängijat teavitama, et ta on liiga kauaks mängima jäänud, ning kümne tunni möödudes peab iga mängu karakter «magama» minema. Lemmens kutsub ka lapsevanemaid üles oma lastega rohkem tegelema – kuigi lapse kogu õhtuks arvuti taha jätmine võib tunduda lihtsaima lahendusena, võib see hiljem kibedalt kätte maksta. Lapse magamistuppa ei soovita Lemmens üldse arvutit panna, sest nii pole võimalik kontrollida, millega laps öösel tegeleb. Arvutisõltuvuse ohumärgid • Arvutis viibimine hakkab häirima muid tegevusi. • Vaba aja sisustamisel on esimeseks valikuks alati arvuti ning seda eelistatakse kõikidele teistele tegevustele. • Kui vanem püüab arvutikasutamist piirata, saab laps vihaseks ja reageerib sellele väga ägedalt. • Kui arvutit/internetti ei ole, ollakse pinges, närviline. Näiteks keeldub laps minemast nädalavahetuseks koos perega vanavanemate poole, kuna seal pole internetti. • Arvutisse minnes kaob ajataju. Internetis viibitakse tunde söömata, joomata, ennast sirutamata. • Ei jätku piisavalt uneaega, ei jää aega muudeks tegevusteks, õppimiseks, perega koos olemiseks, sõpradega väljas käimiseks, spordiks, meelelahutuseks väljaspool kodu jne. • Laps on tujutu, masenduses, vihane, kuid see möödub, kui ta pääseb arvutisse. Allikas: kliiniline psühholoog Elen Kihl
|
