|
Raamatu autor on Ameerika meesterapeut, kes on 17 aastat tegelnud lähisuhete
vägivalla teemaga, Bancroft on vägivaldsetele meestele mõeldud programmi raames
kokku puutunud enam kui 2000 agressiivse mehega, kirjutab Pärnu Postimees.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | to mõned...
_kirjutab naisterahvas perevägivallast_
Ra amatu autor on ju ameerika MEESterapeut.
tsunami
probleem pole riigis vaid eestirahhwas. või veel sügavamal. üldiselt on ju ikka nii, et pätti kummar...
|
|
Salajased kannatajad
Raamat annab ülevaate, kuidas paremini mõista lähisuhteid, millised on
varajased ohumärgid, kuidas vägivalda ennetada ja sellele paarisuhtes piir
panna, kui see on kord alanud, ja kuidas paarisuhet ohutult lõpetada.
Kuigi aeg-ajalt jõuavad krimisaadetesse õudustäratavad filmilõigud
armukadeduse- või raevuhoos oma naise vigaseks peksnud või isegi tapnud
meestest, on tegemist vaid jäämäe veepealse osaga.
«Uurimuste kohaselt esineb Eestis otsest füüsilist vägivalda igas kümnendas
paarisuhtes,» rääkis Sirje Otstavel Tartu naiste varjupaigast. «Kurb on see, et
enamasti on agressiivse mehe abikaasa enesehinnang maatasa tehtud ning hirm ja
häbi nii suured, et politseisse pöördub heal juhul iga kümnes vägivalla all
kannataja. Needki alles kaheksa kuni kümne aasta pärast. Meie varjupaigas oli
naine, kellel mees murdis käe- ja sarnaluu. Naine jäi ühest silmast pimedaks. Ja
ikka mõtles ta mitu kuud, kas kirjutada politseisse avaldus,» meenutas Otstavel.
Vägivallatsev mees võib olla väliselt kena, edukas ja mõistlik ning toob
«karistamise» ettekäändeks naise halva või ebaadekvaatse käitumise, tihti hakkab
naine ise oma «süüd» uskuma. Vahel kiputakse ühiskondlike stereotüüpide kohaselt
naist süüdistama irisemises, flirtimises, koketeerimises jne. Enamasti kardab
naine oma meest nii väga, et okeerivast pereelust pole aimu isegi
lähisugulastel.
Varjupaik on viimane võimalus
«Ärge jääge sellises olukorras üksinda,» soovitas Otstavel. «Leidke keegi,
keda usaldada, kes saaks aru, et naine pole ise vägivallas süüdi, ja oleks
valmis teda nõu või jõuga aitama.»
Varjupaika tullakse tavaliselt viimases hädas. Naised on motiveeritud pigem
iga hinna eest peret koos hoidma ja kooselu jätkama. Peale ajutise ulualuse
pakutakse naisele varjupaigas võimalust vestelda, püütakse otsida abistavaid
inimesi ja aidatakse leida lahendusi, kuidas oma eluga edasi minna. Siiski on
naisi, kes pärast enese väikest kogumist mehe juurde tagasi lähevad.
Paljudes riikides tegutsevad agressiivsete inimeste «muutumisprogrammid»,
Eestis jäi algatusena mõeldud ettevõtmine ära, sest ei leidunud osalejaid
...
«Vägivallatsejaid on väga raske muutuma motiveerida,» ütles Otstavel. «Heal
juhul ehk iga viies on võimeline püsivamateks muutusteks. Neile peab vastanduma
ühiskond, meeste endi lähedased, sõbrad ja töökaaslased, et inimesel üldse
muutumise mõte saaks tekkida. Vahel võib naise lahkumine kodust olla see
kaalukeel, mis paneb mehe oma käitumise üle mõtlema. Halvemal juhul leiab ta uue
naise ja pärast ilusat algust tekivad varsti jälle samad probleemid.»
Ohvriabikeskused tegutsevad kõigis maakonnakeskustes, sealt jagatakse infot
seadusandluse kohta, politseisse pöördumise, asjaajamise ja riiklikku õigusabi
saamise juhiseid.
Eestis käib koos vägivalda kogenud naiste kuus tugigruppi, naiste varjupaigad
on Tartus, Ida-Virumaal ja Tallinnas, pealinna oma võtab vastu hädalisi mujalt
Eestistki.
«Otsige abi, ärge jääge oma murega üksi, sest ükski inimene ei pea elama
sellise kannatuse ja valu sees,» kinnitas Otstavel. |
