|
Viisteist aastat tagasi asutasid Toivo ja Anne Hallik Tamsalus pagarifirma.
Tegemist oli väikese töökojaga, kus peale omanike ametis vaid paar abilist. Täna
on Hallikute firma, ametliku nimega AS Hallik, sedavõrd laienenud, et töötajaid
on juba paarisaja ringis, kirjutab Virumaa Teataja.
Viimane suurem investeering oli Tapa leivatehase
ost, põhjalikult on uuendatud sisseseadet Tamsalus ja suurendatud sortimenti.
Äris lööb kaasa kogu pere. Mitte ainult isad ja pojad, vaid ka tütred, väimehed,
miniad.
Tänaseks otsesest tootmisest tagasi tõmbunud kõige staa˛ikam Hallik loeb üles
pereliikmed, kes äris osalevad: «Mina, Toivo Hallik, olen nõukogu esimees, Anne
Hallik on haldusjuht, poeg Heiki juhatuse esimees, tema elukaaslane Jana
sekretär, tütar Marika Tali tegeleb turundusega, väimees Rein Tali toodete
laialiveoga, tütar Kaja on müügijuht, tema abikaasa Rando juhib Rakveres
pitsakohvikut.»
Praegu on ASi Hallik tegevjuht Tallinna tehnikaülikooli haridusega Heiki
Hallik. Pärast diplomi saamist läks Heiki tööle ühte Tallinna
projekteerimisfirmasse, kuid veidi hiljem kolis Tallinnast Tamsallu vanemate
juurde ja hakkas tööle nende firmas.
«Tegime kõike koos: küpsetasime ja koristasime,» meenutab isa Toivo. «Ka
Marika, kes pidas lillepoodi, hakkas meil tööle. Kaja tuli samuti Tallinnast
ära,» kirjeldab Toivo Hallik perefirma kujunemist. Kaja abikaasale Randole, kes
töötas Tallinnas, tehti juba ettepanek hakata tegelema Rakveres pitsakohvikuga.
Kuidas laabub kahe põlvkonna koostöö? «Kui noori poleks, ei oleks ka
niisugust tootmist nagu praegu,» arvab Toivo Hallik. Ja põhjendab: «Vanad ei
taha riskida. Teinekord on tulnud vaieldagi.» Vanema põlve Hallikud ei tahtnud
näiteks nõus olla uute kaubaveokite ostmisega, arvasid, et olemasolevad ajavad
asja ära. Peale jäi noorte tahe.
«Hiljem selgus, et neil oli õigus, vanade putitamine olnuks suur töö,» arvab
Toivo Hallik tagantjärele. Ta meenutab Oskar Lutsu «Kevadet», kus Joosep Toots
vanemate talu üle võttis ja seejärel seal uuendusi rakendas.
«Noored käivad välismaal, toovad võõrsilt tooteid kaasa ja arutavad, mida
oleks võimalik meilgi teha,» räägib ta.
Firma juhtimise üle võtnud Heiki Hallik tunnistab, et kõigil pereliikmeil on
olnud helgemaid ja halvemaid aegu. «Oleme siis üksteist toetanud,» kinnitab ta.
Samas on alati võimalus, et oma lähedastele inimestele teed rohkem haiget. «Aga
omad koerad kaklevad, omad ka lepivad,» meenutab ta vanasõna. Samas tuleb
äriotsused teha majanduslikust aspektist lähtudes.
Noorema Halliku meelest on põlvkondade koostöös rohkesti häid külgi.
«Vanematel inimestel on olemas elukogemus ja empaatiavõime, see toob ärisse
tasakaalu,» arutleb Heiki.
Mõnigi kord on tulnud noortel arvestada vanemate soovitustega, näiteks suure
investeeringu asemel valida tasakaalukam, järkjärguline rahapaigutus.
Kuigi paljud noored tahaksid vanematega koos töötamise asemel tegutseda
omapäi, hindab Heiki Hallik vanematega üheskoos tehtut. «Meil on vedanud, et
saame edasi arendada isa-ema asutatud firmat», ütleb ta rahulolevalt.
Sõiduõpetajad ühest perest
Rossmanni autokoolis õpetavad juhtimistarkust isa Hillar ning pojad Andres ja
Madis. Õpilastele antakse võimalus valida, kas võtavad juhendajaks isa või
emma-kumma poegadest.
Peres on autokooli tööga hõivatud ka ema Mare ja minia Merike.
Nelikümmend aastat sõitmist õpetanud pereisa mäletab, et pojad väiksena
polnudki selle ala erilised entusiastid. «Aga kui kaksteist aastat tagasi oma
firma asutasime, siis otsustasime, et teeme seda koos,» meenutab ta.
Omajagu võis ettevõtmisele kaasa rääkida seegi, et kaksikud Andres ja Madis,
kes praegu 38aastased, teenisid Vene sõjaväes polaarjoone taga Novaja Zemljal
autojuhina. See oli karm kool.
Enne sõiduõpetajaks hakkamist jõudsid pojad teisigi ameteid pidada. Nii
küljendas Andres näiteks Rakvere trükikojas maakonnalehte.
Küll pidavat 3-aastane Markus vanaisa süles asjalikult rooli pöörama.
«Õppesõiduplatsil oskas juhtida küll, eks mänguautoga on kogemus olemas,»
muheleb Hillar Rossmann.
«Põhiline on selle ameti juures, et õpetaja rahulikuks jääb,» arvab isa
Hillar. Kõige raskem aeg tuli üle elada siis, kui oma firmaga algust tehti.
Vahel kogunes sõitu õppima terve rühmajagu keskealisi prouasid. Neil polnudki ju
varem võimalust seda teha, sest Vene ajal autosid nappis.
Et oma pojad sõiduõpetajaks hakkasid, on firmale kasulik. Teised autokoolid
pidid mõnigi kord sobivate õpetajate leidmisega kimpus olema. Neid lihtsalt on
vähe. Ka peab sõiduõpetajaks pikalt õppima. Firma edukuse otsustab siiski
õpilaste arv. Praegu on Rossmanni autokoolis kolm õppesõiduautot, roolis ühe
pere liikmed. Ja neile jagub rakendust.
Põllumajanduse asemel kaubandusse
Roland Toome ja ta 2003. aastal manalateele lahkunud isa Arvi Toome õppisid
mõlemad EPAs zootehnikat. Roland lõpetas põllumajandusakadeemia 1993. aastal.
Selleks ajaks oli kolhooside-sovhooside õitseaeg ammu möödas ja maal käis
põllumajandusreform.
Vilde kolhoosi juhtinud Arvi Toome oli oma elus pöörde teinud ja alustanud
Rakveres äritegevust. «Minule tegi isa pärast EPA lõpetamist ettepaneku hakata
tööle Rägavere teel Piiri poes,» meenutab Roland. Arvi Toomele ja äripartnerile
kuulunud kauplus oli tühi, see tuli sisustada ja toidupoena käima panna.
Hiljem töötas Roland Vinni toidukaupluses, veidi hiljem aga asus ametisse
Rakveres tollases Viru majatarvetepoes, kus tegutsebki praegu firma Vitax-T AS
Expert kauplus. Mõni aeg pärast palgalise leiba sai Rolandist oma isa kõrval äri
omanik.
Pärast esimest suurt remonti 1995. aastal hakati poes müüma ka suuremas
valikus kodutehnikat. 1997. aastal sõlmiti leping Expert Internationaliga.
Experdi poodide ketti kuulub üle 7000 kaupluse kogu maailmas. Vitaxis hakati
kauplema juba kvaliteetsema kodutehnikaga.
Kuidas suutsid haritud zootehnikud orienteeruda uues valdkonnas, kaubanduses?
Roland Toome vastab, et tollal kujutas ettevõtlus väljakutset kõigi jaoks,
mingit kogemust polnud ju kellelgi, Toomede perest tegeles kaubandusega kokku
kolm inimest, ka Rolandi ema, hariduselt samuti zootehnik.
EPAs õppis Roland lisaainena suhtlemispsühholoogiat.
«Ega ma siis osanud arvata, et seda võib tulevikus vaja minna,» tunnistab ta.
Ajakirjanik uurib, kuidas isal ja pojal, eri põlvkondade esindajail, koostöö
sujus ja kas eriarvamusi tekkis sageli.
«Muidugi ei olnud me igas asjas ühel arvamusel, aga ega kaks inimest mõtlegi
ühte moodi,» vastab Roland Toome.
Paaril-kolmel viimasel aastal oma elust tõmbus Arvi Toome äritegevusest
kõrvale, tema kohale oli astunud poeg Roland.
12aastaselt leti taga kauplemas
Andres ja Sirje Lillebergi äri on näide sellest, et hea tahtmise juures võib
oma ettevõtet Lääne-Virumaal edukalt arendada. Nurga äri, ehituskauplust ja
aiakeskust teab Rakveres igaüks.
Kui Andrest ja Sirjet kui edukaid äriinimesi tuntakse pikka aega ning väga
hästi - hiljuti tähistas nende äri juba 15. aastapäeva -, siis viimasel ajal
teatakse-tuntakse juba ka Indrek Lillebergi. Lillebergide vanem poeg on vaid 22
aastat vana, aga esimest korda astus isa äris leti taha juba 10 aastat tagasi.
«Igal pool proovisin, nii tööriistade letis kui ka ehitusmaterjalide omas,»
ütleb Indrek, kes õpib EBSis ettevõtlust ja ärijuhtimist.
Kui uus ehitusmaterjalide kauplus valmis sai, tahtis isa, et Indrek võtaks
selle enda juhtida. Lisaks tegeleb järeltulija külalistemaja, reklaami ja veel
mitme asjaga. Vaid aianduskeskus on jäänud ema Sirje Lillebergi hooleks.
Ema ja isa tunnevad poja üle ilmselget uhkust, kuid ka väikest süütunnet.
«Tal ei ole olnud aega tegelda ühegi hobi ega meelelahutusega, töö on hõivanud
kõik vabad minutid,» tunnistab Sirje Lilleberg.
|
