Ehitusbuumi alguses hakati suuremate linnade ümbrusse põllumaadele eramupiirkondi rajama. Paraku jätavad arendajad tavaliselt märkimata, et terviklik elukeskkond kujuneb seal alles aastate pärast.
Kuna nende asumite detailplaneering lubab mitmepalgelist arhitektuuri ega nõua ühtlustatud stiilis maju, ei kujune keskkonnast esialgu, kui kõrghaljastus puudub, head üldpilti.
Tavaliselt on arendaja neis linnalikes külades näinud ette palju pisikesi krunte. Arhitektidel on sinna üsna keeruline projekteerida ansamblisse passivaid hooneid, sest sageli pole neil piisavalt lähteandmeid maja sobitamiseks ümbruskonda ehk teisisõnu öeldes – nad lihtsalt ei tea, millised hooned kerkivad naaberkruntidele.
Vormimänguga toimivaks majaks
Paar aastat tagasi pöördus tellija, kes teadis väga hästi uuselamurajooni puudusi, arhitektide Tauno Aadma ja Laur Piheli poole sooviga, et nad projekteeriks talle 250-ruutmeetrise eramu rajatavasse kinnisvarakülla kauni kaasiku servas asuvale krundile. Tulevane majaomanik esitas oma ruumiprogrammi ja jättis selle raames arhitektidele täiesti vabad käed.
«Asukohast sõltuvalt – maja avaneb lõunakaarde – otsustasime luua natuke endasse tõmbunud, kaasiku poole avatud sisehooviga maja. Proovisime mängida madalama ja kõrgema mahuga, et päike paistaks majas kõikjale,» räägib Pihel.
Aadma täiendab, et privaatse siseõue pikenduseks kavandasid nad kolmest küljest arhitektuursete elementidega varjatud valgusküllase katuseterrassi. Soojal ajal võib sinna paigutada konteinerid, kuhu istutada ilupõõsaste ja
-puude kääbusvorme.
Maja kahekordse osa alumisele korrusele kavandasid arhitektid avatud köök-elutoa ja kabineti, teisele korrusele magamistoad, vannitoa ja tudengist poja kabineti. Hoone madalamasse ossa nähti ette saunakompleks ja puhkeruum, kõrge ja madala mahu vahele garaaž.
Maja on laotud fiboplokkidest ja kaetud osaliselt kaldsuunalise laudisega.
«Pigem aimatava, mitte kontrastsetes toonides triibulise «särgiga» tahtsime anda hoonele kodusust, soojust ja naturaalsust, ja tuua esile vormimängu,» selgitab Pihel. «Puit ongi selleks ainuõige materjal,» lisab Aadma.
Iga hoonet projekteerides mõtlevad arhitektid ka sisekujundusele – et majas oleks valge, soe ja mugav, ruumid jaotuks funktsionaalselt, missugused vaated avanevad õue, millised siseruumi jne. Kui kõik need aspektid on paigas, on kõik paigas.
Nende tellijatega, kes tahavad ise oma ruume kujundada, arutavad arhitektid juba projekti tehes läbi kõik majas kasutatavad materjalid.
Orgaanilise arhitektuuri pooldajaina eelistavad Pihel ja Aadma looduslikke materjale. Näiteks kõnealuses majas on trepiastmed ja uksed tehtud tammepuidust, kamin viimistletud graniidi ja kvartsiidiga. Suurem osa mööblist on valmistatud eritellimusena.
Haljastus parandab elukeskkonda
Paraku võeti vahetult enne elanike sissekolimist majatagune mets maha ja sinna rajati veel suurem elurajoon. Aia taha, kaht arendust eraldava kraavi kaldale jäeti kasvama mõni rida kaski. Eks aeg näitab, kas need meetripaksuse täitepinnase ja kämblalaiuse murukama all ka ellu jäävad või kuivavad vastutustundetute «maastikukujundajate» süü tõttu peagi.
Ilmselt peavad arhitektid triibulise laudisega maja krundi tagumisele küljele sisehoovi privaatsuse huvides ronitaimedest seina projekteerima.
