|
3. detsembri hommikul paarkümmend minutit pärast kümmet astub Neil Jordan
Sõpruse kino saali. Kohvikust tellitud Iiri kohv aurab laual ja kuulus režissöör
on valmis ajakirjanike küsimustele vastama, kirjutab Sakala.
Neil Jordan, kuidas te filmide tegemist
alustasite?
Iirimaal enne 1990. aastat filmikooli polnud ja kui tegin 1991. aastal «Ime»,
oli see esimene Iirimaal vändatud mängufilm.
Meie maa filmitegemise traditsioon on seega vaid paarkümmend aastat vana.
See-eest on meil tugev teatri- ja kirjandustraditsioon. Mina jõudsin filmide
tegemiseni kirjutamise kaudu — kõigepealt kirjutasin stsenaariume.
Olete ka tunnustatud kirjanik. Eesti keeles ilmus paar nädalat tagasi
teie romaan «Vari». Teie raamatuid on peetud visuaalseks ja
poeetiliseks.
Nii minu ema kui vanaema olid maalijad, nii et ilmselt on mind mõjutanud
perekond. Iirimaa pole visuaalkunstides tugev, meil pole uhket arhitektuuri ega
suurt hulka tuntud maalikunstnikke.
Mul on lihtsam panna mõtteid filmidesse. Raamatute kirjutamine on maailma
raskeim töö.
Kui mu raamat saab valmis, on see lõpetatud. Seetõttu ma oma raamatute põhjal
filme tegema ei hakka. Kui keegi teine seda soovib, pole ma vastu. Üks režissöör
näiteks tegi umbes kümme aastat tagasi filmi mu lühilugude põhjal.
Tänavu Pimedate Ööde filmifestivalil suure menuga linastunud
«Hommikusöök Pluutol» ja 1999. aasta festivalil näidatud «Lihunikupoiss» on
mõlemad valminud Iiri kirjaniku Patrick McCabe’i raamatute põhjal. Miks te
temaga koostööd teete?
Temaga on huvitav töötada. «Lihunikupoisis» palusin tal mängida Jimmy osa,
sest leidsin, et ta on hea näitleja. Vahel on kirjutaja parim mõtete
edasiandja.
«Hommikusöögi Pluutol» valisin filmitegemiseks, sest see kirjeldas kogemust,
mida mäletan 20. eluaastatest: ühelt poolt iseloomustas Iirimaad poliitiline
vägivald, teisalt glamuurne rock’n’roll. «Pluutos» mängib McCabe kooliõpetaja
osa.
Katoliku usk ja preestrid satuvad mu filmidesse tihti seetõttu, et see on mu
taust — Iiri on katoliiklik riik.
Miks olete mitu filmi Hollywoodis teinud?
Kui Hollywoodist palutakse mõnda filmi lavastama ja mulle stsenaarium
meeldib, võtan pakkumise vastu. Seal saab filmimiseks rohkem raha kulutada,
samas peab olema ettevaatlikum. Teisest küljest kipuvad indie-filmid
kommertsialiseeruma.
Väga paljudele pakkumistele olen ära öelnud. Kui mõni teine režissöör on
pärast mõnest sellisest stsenaariumist suurepärase filmi teinud, on olnud kahju,
et ei osanud selles peituvat potentsiaali näha. Üks niisuguseid oli «Mandžuuria
kandidaat».
Milliseid filme tahaksite tulevikus lavastada?
Mul on viimased neli aastat olnud üks unistuste projekt, aga selleks oleks
vaja ligi 70 miljonit dollarit ja mulle on juba kaks korda ära öeldud.
Tahaksin teha science fiction’it, mis põhineb minu enda
stsenaariumil. Mulle meeldivad tohutult Andrei Tarkovski «Solaris» ja Stanley
Kubricku «2001. Kosmoseodüsseia», mis muudavad vaataja reaalsusetunnetust. Mind
inspireerib alati huvitav idee.
Tahaksin filmi tegema hakates leida midagi uut ja stimuleerivat.
Mida režissööriks olemine teile tähendab?
Filmidega on selline lugu, et võtad peotäie seemneid ja viskad need mulda.
Mõni läheb kasvama, mõni mitte. See pole sinu kontrolli all, kas kasvab taim või
puu. Ja isegi kui tundub, et taim hakkab surema, võib ta veel ellu ärgata.
Režissöör peab olema pidevas valmisolekus, ühel ajal fatalist ja
pessimist. |
