|
Kadi Pärnitsaga vestles Virumaa Teataja.
Kelleks väiksena saada tahtsite?
Olen Pärnu tüdruk, seal koolis käinud ja kõik
ilusad asjad Pärnus kogenud. Väiksena teatasin päris pikka aega, et ma ei tahagi
suureks saada. Eks ma nägin, et suureks saamine toob kaasa oma raskused.
Aga eks mind ikka pinniti ja siis ütlesin, et tahan saada bussikonduktoriks.
Konduktorid sõitsid omaette kõrge pingi peal istudes ja kontrollisid pileteid.
Minu arust oli see vahva amet.
Bussikonduktorit teist siiski ei saanud.
Läksin hoopis Tartusse õigusteadust õppima, lõpetasin 1988. aastal. Arvasin,
et kui õigust õppida, siis on võimalik inimeste eest seista. Selline idealistlik
mõte oli mul juba siis. Õiglustunne on mul arenenud olnud noorusest peale.
Ja kuidas siis kooli lõpetamise järel inimeste õiguste kaitsmine
välja nägema hakkas?
Ametiks see mulle esialgu ei saanudki. Läksin tööle sotsiaalosakonda
pensioniinspektoriks. Sain EÜEs oma abikaasa Guidoga tuttavaks, tema õppis TPIs
ja mul tuli minna Tallinnasse.
Ega see mu unistuste amet polnud, õpitulemuste järgi oleks ehk ka parema
saanud, aga nii see läks. Ma ei olnud selle valiku pärast sugugi nukker.
Rohkem kui kolm aastat seda tööd andis hea kogemuse ja vene keele oskuse. Aeg
oli väga raske, aga tuli hakkama saada.
Kuidas ametiühingute juurde sattusite?
Ülikooli ajal olin ametiühingutes praktikal, sest olin spetsialiseerunud
tööõigusele. Juba siis tegeldi ametiühingutes tõsiselt tööeluga. Ja ühekorraga
mind lihtsalt kutsuti sinna tööle, juristiks.
Ootasin sel ajal teist või kolmandat kuud oma poega Steni. Ütlesin, et
asjalood on nii ja et ei saa seda tõsiasja varjata. Selle peale teatas mulle mu
tulevane tööandja, et ega see sul eluaeg kesta. Nii head tööandjapoolset
suhtumist kohtab harva.
Kodus olin ma päris pikalt, umbes kolm aastat. Eks tööalaselt ja karjääri
mõttes kaotab selle ajaga kõvasti, aga ma arvan siiski, et lapsega kodus oldud
aeg tuleb kasuks ja annab hiljem palju rohkem tagasi.
Ega ma ei teagi, kas nii pikalt, kui võimalust on, peabki ema lapsega kodus
olema. Vastastikune kiindumine on nõnda tugev, et pärast on last raske lasteaeda
panna. Meil olid sellega seoses ikka tõsised stseenid, nagu «Othello» viimasest
vaatusest. Aga saime hakkama.
Tavaettekujutuses on ametiühingud väga maskuliinne valdkond. Ometi
sai teist suhteliselt noore naisena ametiühingute keskliidu juht.
Ega palju näiteid naisametiühingujuhtidest polegi võtta. Rootslastel on väga
vitaalne ja vahva naine eesotsas. Soome naised ütlesid aga pärast minu valimist
Eesti Ametiühingute Keskliidu juhiks, et Soomes ei juhtu sellist asja mitte
kunagi.
Ma arvan, et naine on hea ametiühingujuht, sest ametiühingute liikmete hulgas
on naisi ju rohkem. Amet on selline, et sisemuses tuleb tajuda, mis tegelikult
toimub, naistel on teadupoolest hea empaatiavõime. Olin õigussekretärina asjas
tükk aega sees olnud ja minu valimine oli sellele üsna loogiline jätk.
Ühiskonna suhtumine ametiühingutesse on viimase kümmekonna aasta
jooksul vist märkimisväärselt paranenud.
Muidugi. Ma mäletan, et kui 1994. aastal helistasin mõnda asutusse või
ministeeriumisse ja ütlesin, kust olen, küsiti vastu, kas ametiühingud on ikka
veel alles. Nüüd on selline asi mõeldamatu. Keegi ei küsi enam, mis asutus
ametiühing on, kogu aeg ollakse protsessis sees.
Kuidas meie ametiühingutesse teiste riikidega võrreldes liikmeid
jagub? Vähe?
Vähe ikka. Peaks olema kõvasti rohkem. Minu viimasel juhiks olemise aastal
pöördus trend positiivseks ja liikmeid hakkas juurde tulema. Liikumine oli
põhjas ära käinud ja hakkas ülesmäge minema. Nüüd on jälle olnud natuke seisakut
ja see ei meeldi mulle mitte üks raas.
Lääne-Virumaal on näiteks 900 ametiühingu liiget, aga võiks olla palju
rohkem.
Küsimus on muidugi ka selles, kuidas ühing inimest kaitseb, kuidas süsteem
tervikuna toimib. Kui valitsuse poliitika ei toeta, siis on väga raske edasi
minna. Kui praegu on meil valitsus, kes tahab usaldusisikute õigused nullida,
siis on raske midagi teha.
Kõige hullema suutsime Riigikogus siiski ära hoida, usaldusisiku tagatised
jäävad alles, aga sellised signaalidki valitsuse poolt pole head.
Abikaasa on teil ärimees, teie sootuks teise poole esindaja. Kuidas
te perekonnas niiviisi hakkama saate?
Minule on see erinevus palju andnud, ennekõike teadmisi sellest, mis on äri
ja millised on probleemid. Tausta tundmine tuleb igal juhul kasuks.
Ja ega abikaasa ei ole oma eelistustelt ja maailmavaatelt ka nn
kauboikapitalist. Arvan, et kui ta oleks selline hästi toore suhtumisega
ärimees, siis me koos ei elakski.
Aga eks me vaidleme ikka. Saame mõlemad targemaks.
Kui raske või kerge on naisel Riigikogus tööd teha? Teid on ju seal
suhteliselt vähe.
Praegu on 19 naist ja meid võiks kindlasti rohkem olla. Aga mitte niisama
naisi, vaid tõsiseid tegijaid naisi. Ega sugu kohe tegijaks ei tee.
See, et ma naine olen, ei tee mu elu raskemaks. Kõik sõltub ikkagi endast.
Kui olla töökas ja aktiivne, ei tule keegi ütlema, et kuule, sa oled naine ja
hoia nüüd eest ära.
Öeldakse, et tipus on hõre ja probleemid on võib-olla erakondades endas.
Mehed panevad rohkem seljad kokku kui naised. Peaksime naisi rohkem toetama ja
olema solidaarsemad.
Mida vabal ajal teete?
Mida rohkem tööd teha, seda rohkem peab ennast ka liigutama. Kui üldse
kehaliselt aktiivne pole, läheb aju kärssama.
Mulle meeldib väga igasuguse spordiga tegelda. Ujuda, suvel jalgrattaga
sõita, talvel suusatada. Praegu aga ei saa mitte midagi teha. No võtan kätte ja
teen kepikõndi – aga see on igavavõitu. Lemmikharrastus on mul tegelikult
mäesuusatamine, millega siinmail eriti muidugi tegeleda ei saa. Õppisin selgeks
sellest hoolimata, et koolitüdrukuna võtsin kohe suusad alt, kui mõni vähegi
kõrgem nukk ette tuli.
Kas juturaamatute lugemiseks või filmide vaatamiseks ka aega
jääb?
Juturaamat tahab süvenemist. Eks puhkuse ajaks koguneb ports raamatuid, mis
saab paralleelselt ette võetud, aga töö ajal ikka ei jõua.
Kinohuviline olen ma küll päris suur. Poja pärast peab pea kõik animafilmid
ka ära vaatama.
Mis oli viimane hea film, mida vaatasite?
Mulle meeldisid väga kaks loodusfilmi - «Pingviinide marss» ja «Sügav
sinine». Need olid tõesti head.
Mis siis saab, kui märtsi alguses joone alla jääte ja Riigikogusse ei
pääse?
Sellist küsimust ei tohi küsida ka mitte. Seda ei juhtu. Meil läheb hästi. Ma
ei hakka sel teemal arutamagi.
Teisest küljest – eks me ole Riigikogu karastusega võimelised tegema
igasugust tööd. |
