Reis

Elu Kariibi mere ääres Martinique'i saarel algab kell kuus päikesetõusu, kuke kiremise ja kirikukella helinaga. Varajane ärkamine on kombeks, sest pimedaks läheb juba kell kuus õhtul.

Kuigi meie pisike bangalokompleks oli suhteliselt eraldatud asulas, kajasid kirikukellad ja kukkede kiremised meieni igal hommikul, kirjutab Triin Rebane Äripäeva eriväljaandes Visioon.

VIIMASED KOMMENTAARID muhupoiss :D masai on  ebastabiilne :D aga  olen ka käinud  martiniquel ja elu on  seal tõesti hoopis  teises ta... tasai kullapai masai, miks  tuled lõõpima kui oled  tegelt päris rumal?  Martinique ametlik  riigikreel on pra... Teised kommentaarid

Hiiumaast pisut väiksem Martinique asub Kariibi meres Venetsueela rannikust vähem kui 500 km kaugusel. Prantsusmaale kuuluval saarel elab ligi 400 000 inimest, kellest suurem jagu on mustanahalised.

Inglise keelt kohalikud ei oska, ka prantsuse keelt räägitakse hädaga pooleks. Enamasti tuleb asjad selgeks teha käte ja jalgadega.

Kohalikud on lahked ja viisakad ning tervitavad iga nurga peal. Samuti valitseb seal hispaanialik mañana-mentaliteet - kohalikel pole kusagile kiiret, ka pooletunnine hilinemine on täiesti tavaline.

Martinique'il on troopiline mägine loodus, ere päike ja liivarannad. Saare põhjapoolsem osa mägisem ning külmem, lõuna seevastu soojem, kuivem ja ilusamate randadega.

Eesti suvel on seal vihmaperiood, mil nii hommikul kui ka õhtul sajab hooti - päeval 10-15 minutit, öösiti kauem ja tugevamalt.

Vihmaperioodil on keskmine temperatuur 26-31, kuival ajal 26 kraadi. Alla selle temperatuur päeval tavaliselt ei langegi. Ka öösel on mõnusalt soe - ligi 20 kraadi. Esialgu tunduvad kraadiklaasinumbrid normaalsed, tegelikult tuleb harjuda lakkamatu higistamisega.

Martinique'lased elatuvad peamiselt rummi tootmisest ning põllumajandusest. Ekspordis on rõhk asetatud juur- ja puuviljadele, nagu ananassid, avokaadod, arbuusid, papaiad. Ka toodetakse saarel ohtralt pruuni suhkrut, mida võib tihti kohata Martinique'i köögis.

Nädalaga sõitsime me läbi kogu saare. Kitsastel käänulistel mägiteedel on vaja palju julgust ja sõidukogemust. Jalakäijana üle tee minemiseks piisab aga uhkelt teele jalutamisest ning käe autole stoppmärgi asemel ette tõstmisest, mille peale jäävad kõik autod seisma. 

Martinique'i pealinn Fort-de-France on väike linnake muuseumite, turgude, poodide ja söögikohtadega. Pealinnas asuv Pariisi kaubamaja Lafayette'i filiaal oli suurim pood, mida reisil kohtasime. Enamik poode on väikesed ning ühe tänava peal on neid mitukümmend. Ostlemisel tasub meeles pidada, et lõuna ajal peetakse siestat ja poed on kinni.

Külastasime ka vulkaanilinna Saint Pierre'i, mis asub saare põhjatipus. Seal paikneb aktiivne vulkaan, mis hävitas 1902. aastal kogu linna, ellu jäi vaid üks vanglas istunud joodik.

Saarel viibides tasub proovida kohalikku toitu, mis on eurooplasele üsna võõras. Ka söövad kohalikud äärmiselt vähe: ühest keedubanaanist ja paarist lusikatäiest kapsasalatist peaks nende meelest piisama ka tugeva kehaehitusega mehele.

Martinique'il kehtib nii euro kui ka dollar, seetõttu pole muret hindade arvutamisega. Küll tuleb harjuda ajavahega, Eestist on Martinique'i aeg seitse tundi maas.

Toimetas Marina Zemtsovskaja, PM online