Reis

Veeta Londonis jõulueelne pikk nädalalõpp, on üsna veetlev mõte, eriti siis, kui suurlinna rütm ei käi vastukarva ja Big Ben seni veel nägemata.

Jõudsin selle vana kuningriigi pealinna just sel ajal, kui Londoni äärelinnas möllas tornaado. Nagu õhtupimeduse hakul tänavanurgal ühe neegri pakutud ajalehest lugedes selgus, oli keeristormipuhang lõhkunud täpselt sama maja, mis sai tornaados kannatada 49 aasta eest, kirjutab Aarne Mäe Virumaa Teatajas.

VIIMASED KOMMENTAARID zed ääretu lollus on seda  travel cardi eestist  osta, kohapeal on ta  odavam ja igas  metroopeatuses  automa... ? Kust seda travel cardi  eestis müüakse? Teised kommentaarid

See polnud siiski enesetunnet määrav sissejuhatus minu Londoni-visiidile, sest kui mõnikümmend minutit hiljem mööda Victoria tänavat Westminster’i sillale lähenesin ning Thamesi kaldal tuledesäras parlamendihoonet, kloostrit ja kuulsat kellatorni nägin, võisin järjekordse päeva oma elus kordaläinuks lugeda.

Et Londonis kõik muuseumid ja vaatamisväärsused ära näha, selleks kulub kahtlemata palju rohkem kui neli-viis päeva, kuid ka selle ajaga saab Euroopa suuruselt teisest linnast korraliku ülevaate.

Tuleb vaid juba Eestis osta Travel Card, mis lubab astuda metroosse või kuulsatesse kahekorruselistesse punastesse bussidesse ilma muretsemata. See tähendab, et astu aga peale ja maha, kus hing igatseb, ja püüa fotoaparaati järjekordne metropoli sümbol.

Olgu selleks Hyde Park oma spiikrite nurgaga, Buckinghami palee naljaka vahtkonnaga, London Tower koos oma kuulsa sillaga, Püha Pauli katedraal või tohutu ilmaratas.

Londonis on küllaga muuseume ja näitusi, mille külastamine esmakordselt sinna sattunule samuti lausa kohustuslikuna tundub. Kes ei teaks Madam Tussaud’ vahakujude muuseumi, kus võid lõpmatuseni end mõne elutu kuulsuse kõrval pildistada lasta, olgu selleks jalgpallistaar Beckham või kuninganna Elisabeth II ise. Veelgi enam, tänapäevane fototöötlussüsteem pakub võimaluse end ka ise näiteks peaminister Tony Blairina tunda - ikka nõnda, et nägu on sinu, muu välimus aga võõras. Seal on lisaatraktsioonina veel «taksosõit läbi Londoni ajaloo» ja õudustetuba, kus parasjagu vabu näitlejaid kollideks tööle oodatakse.

Kas lähed Londonisse kogu pere või ainult lastega, ei saa mööda vaadata sealsetest kõrvuti asetsevatest teadus- ja loodusmuuseumist. Ja kui üldine hinnatase on Londonis hirmkõrge (muuseumi pilet ühele võib maksta kuni 500 krooni), siis need keskused on suisa tasuta. Big Beni vastas üle jõe asub akvaariumimaja, kus mitmel korrusel kolades saab tutvuda veealuse maailmaga ja kus tunde võib tõtt vaadata haikalade enestega.

Kui juhtub aega olema, võib vabalt ka mõnda West Endi teatrisse põigata, sest vähemalt jõulude eel tuleb seal muusikale kui käisest.

Rikkale kultuurielule annab virgutava süsti põige Oxford Streeti äritänavale või esinduslikku Harrodsi lukskaubamajja, kus Eesti tavapoodleja rahakott siiski õhukeseks kipub jääma, kuid kus sealsed leedid ja džentelmenid meeletuid jõulueelseid sisseoste teevad.

Londonis olles ei saa üle ega ümber ka Sherlock Holmesi või biitlite mälestustoast, kusjuures viimase müüja meenutab nagu üht ellujäänud biitlit ennast - kuuekümnendates aastates paksu paruka ja bakenbardidega mees, liibuvad sametpüksid jalas, kuulab pead nõksutades juba üheksasaja kuuekümne kolmandat korda «Helpi!».

Üldiselt jätab vana hea London üsna kulunud ilme, kus on kindel koht oma veidrustel, kuid kus igal nurgal võid justkui juhuslikult kohata mõnd maailma tipptegijat.