Sakala intervjueeris Aiandusuuringute keskuse
projektijuhti Uko Bleivet.
Mis eesmärki õunahoidla renoveerimine kannab?
Eesti Maaülikool on seadnud endale ülesande
ehitada vanasse hoidlasse kontrollitud atmosfääriga kambrid ja
säilitustehnoloogiate keskus, et kasutada hoonet otstarbekalt. Praegu
pruugitakse maja talvel enamasti istikute hoiustamise kohana ning osa pinda on
päris tühi.
Kõigepealt tahame renoveerida olemasolevad ruumid kontrollitud atmosfääriga
kambriteks.
Mida tähendab kontrollitud atmosfäär?
Peale temperatuuri hoitakse nendes kambrites silma peal niiskusesisaldusel ja
gaasilisel keskkonnal. Vähendatakse hapnikusisaldust, et alla suruda õunte
hingamist. Sellega vähenevad ka säilituskaod.
Ühtlasi saavad teadlased võimaluse uurida sortide säilivust kontrollitud
atmosfääriga kambrites. Praegu polegi teada, missuguses gaasikeskkonnas viljad
kõige paremini oma väljanägemise ja maitse säilitavad.
Kas muutub ka maja välisilme?
See jääb esialgu samaks.
Hoidla pindala on umbes 2500 ruutmeetrit. Peale nimetatud kambrite tulevad
sinna puuviljade ja marjade töötlemise ruumid, kus saaks katsepartiidena
valmistada mahla ning puuvilju kuivatada ja igasugusel muul viisil töödelda.
Eesmärk on tootearendus. Ülikoolil on hea, kui tal on selline praktikabaas, ning
ta saab ühtlasi aidata oma kogemustega neid, kes tahavad millegi sellisega
tegelda.
Üks osa majast isoleeritakse ja seda kasutatakse istikuhoidlana.
Praegu on suur osa pinda taara all ja on veel riietusruumid sellest ajast,
kui Pollis töötas palju rahvast. Kavatseme sinna kujundada labori. Ka katlamaja
vajab pinda — varem oli hoones kaugküte.
Suur osa nimetatud töödest jääb teise etappi. Renoveerimise esimeseks etapiks
on ülikool leidnud viis miljonit krooni, riigi eraldust selles pole. Summa kulub
kambrite rajamiseks ja uue jahutussüsteemi ülesehitamiseks.
Hoone on ikka määratu suur, viie miljoniga kõike ära ei tee.
Kas projekteerimine on alanud?
Projekteerimise riigihanke võitis Viljandis asuv EKE Projekt, töö teeb firma
juhataja Jaan Must.
Head, kontrollitud atmosfääriga hoidlat pole Eestis eeskujuks võtta. Neid
küll leidub, kuid need on ebaõnnestunud ehitised: kambrid pole õhutihedad ega
hoia vajalikku keskkonda.
Käisime projekteerijaga eeskuju otsimas Varssavi ülikoolis ja Soomes Huurre
firmas. Viimati nimetatu tegeleb Põhjamaades jahutusseadmete, suurköökide ja
hoidlate ehitamisega. Viibisime Tamperes Huurre peakorteris, et projekteerija
leiaks informatsiooni.
Eesti õunakasvatust pärsibki just hoidlate puudus. Neid pole, sest selleks
pole investeeritud, ning eestimaised õunad pole konkurentsivõimelised.
Millal saab Polli panna õunu nendesse ihaldatud kambritesse?
Loodame väga, et eeloleval sügisel, kuigi ehitaja pole veel teada. Teeme tema
leidmiseks riigihanke, kuid enne peab valmima projekt. Ilmselt läheb meil
kiireks, kuid loodan parimat. Hoidla renoveerimine pole töömahukas, sest me ei
tee kapitaalseid ümberehitusi.
Teine järk, nagu juba ütlesin, tähendab töötlemisruumide rajamist, istikute
ruumi kohandamist ja hoone välist soojustamist. |
