Mida peidab endas üks Tallinna eliitrestorane, mille välisuks on alati lukus ja kus käib einestamas palju prominentseid isikuid?

Kui rääkisin tuttavale, et plaanin külastada Egoisti restorani, üllatas ta mind teatega, et selle koha välisuks seisab alati lukus. Esiotsa ei tahtnud ma seda uskuda, kui aga koos kaaslasega Egoisti ukse taga seisime, tuli ütlemine tõeks tunnistada. Kohe leidsime aga väikese kellanupu ning administraator Merle tõttas meile ust avama.

Egoisti töötajad on kui ühine suur perekond – ehk sellest ka lähedusetunne, mida suudetakse külastajatelegi edasi anda. Merle jutu järgi on kõik peale ühe inimese siin algusest peale ehk siis juba üheksa aastat. Praegune peakokk Vladislav Djatšuk, kes kunagi alustas abikokana, on töötanud ka Prantsusmaa esindusrestoranides, ent armastab Egoisti külalistele valmistada ennekõike eesti toite.

Abieluettepanekute ruum

Enne kui toidujutu juurde asuda, tuleb öelda, et Egoisti sisekujundus on lihtsalt võrratu. Peensusteni läbi mõeldud detaile, mille hulka kuuluvad restaureeritud mööbel, puhtusest säravad laudlinad ja kaunid lauanõud, ei jõua üles lugeda. Esimesel korrusel on tunda jõulist, tugevat, isegi maskuliinset joont. Selle taga on toidukoha omanik Dimitri Demjanov, kelle teisteski mekades – Glorias ja Gloria veinikeldris – võib hoomata ühtmoodi «käekirja», mille märksõnadeks romantika, ajalugu, täiuseihalus...

Üks Egoisti teise korruse söögisaalidest on sisustatud madame Pompadour’ stiilis – seintel maalid, sisustuseks väike vahva kummut ja pikk valge linaga kaetud laud. Ruumist, kus sageli korraldatakse eksklusiivseid vastuvõtte, pääseb privaatsesse toakesse, mille elegantse laua ääres olevat tehtud kümneid, kui mitte sadu abieluettepanekuid. Tõepoolest, ruumi aura paneb välist maailma unustama! Sisustus pole üle pakutud, pigem stiilipuhtas, «helimasin» nurgas tuletab meelde esivanemate pilte.

Egoisti menüüs on roogasid n-ö seinast seina, nii Eesti kui ka muu maailma köögist. Aeg-ajalt valik muutub.

Meie proovisime Vladislavi erilisi metsaseene ravioole kukeseenekastmes. Portsjon oli suhteliselt väike, kuid välja nägi hõrgutav ja maitses imehästi. Magusaks valitud passionisorbeed võib iseloomustada sõnadega kerge, kalorivähene, hapukas. Klassikalise Pavlova desserdi puhul tekitas kuuma ja külma – kerge-karge beseetorukese ning tuliste maasikate ja mustikate – kokkupanemine minutiks peene auru, mis mõjus kui mustkunst.

Eraldi tuleb mainida Egoisti eriliselt maitsvaid rukkijahust valmistatud rosinaleivakesi. Peakokk muudab väikeste pätsidena serveeritavate leivakeste koostist pidevalt – vahel on neile lisatud kirsse, vahel jõhvikaid või aprikoose. Vladislavi sõnul ostavad püsikunded neid tihti kaasa.

Väljavõte menüüst:

•  Metsaseene ravioolid kukeseenekastmes 220 kr

•  Passionisorbee 56 kr

•  Sütel küpsetatud meriforell 310 kr

•  Kamajogurti dessert hapude kirssidega 155 kr

• Pannkoogid lõhemarjaga 355 kr

• Köömnetee 59 kr

•  Rukkijahust puuviljaleivake 20 kr

•  Peakoka salat 265 kr

• Ravioolid homaariga 295 kr
• Part mango ja rosinatega 375 kr