Enne seda kui Urve Palost sai ema, käis ta abikaasaga aastas korra pikal reisil mõnel kaugemal maal. «Mõtlesime, et käime, kuni on võimalik, et kui lapsed tulevad, reisime lähemal,» meenutab ta. Nii otsustati 2001. aasta detsembri algul Nepali kasuks.

Palo rõhutab, et see maa ei ole kindlasti puhkuse-, vaid ikka huvireisi sihtkoht, avardamaks silmaringi. Kõige eredama mulje jättis talle kohalik olustik. «Vaatad ja imestad, et samal maakeral on kusagil elu nii palju maha jäänud, aga just see seal tõmbabki,» räägib ta.

Palo imetles Nepalis Katmandu linna, mitmeid UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse kantud templeid, väikesi külasid; lendas maailma kõrgeima mäe Everesti kohal, külastas Chitwani rahvusparki ja seikles džunglis.

Kogu asja juures muutis Palo veidi kurvaks tõsiasi, et kohalikud ei armasta eriti oma ümbrust ega loodust hoida. «Nepalis on igal pool palju prügi ja see häirib just looduses, mis on kaugelt ilus, kuid lähedalt must. Aga nad elavad budismi vaadete järgi tänases päevas – peaasi, et praegu oleks hea – ega mõtle kaugemale,» ütleb Palo.

Elujärg on Nepalis vilets. Majades pole vett ega kanalisatsiooni, telerid on siiski olemas ja neist vaadatakse enamasti India filme. Põhiliselt veedavad kohalikud aega tänaval – palvetavad, pesevad pesu, sõlmivad matte, ketravad, mängivad kaarte... Ühe maja ees nägi Palo naisi, kes tegelesid üksteiselt täide otsimisega. Tänaval askeldavad ringi ka loomad, kes on kohalike jaoks pühad.

Turistidesse suhtuvad nepallased Palo sõnul hästi, sest tegu on nende elatusallikaga. Väiksemates külades jooksid lapsed turistidele karjas järele, käed pikal. «Meile öeldi enne sõitu, et võiks võtta kaasa pliiatseid ja muid asju neile jagamiseks,» meenutab Palo.

Toiduelamus jäi rahvastikuministril Nepalis aga saamata. «Kui sulle ei meeldi karri ja kana ja riis, siis polegi seal eriti midagi süüa, aga just neid asju ma ei armasta, nii et võtsin seal kõvasti kaalust alla,» ütleb ta.