Palkmajade spetsialist Ragner Lõbu ehitas oma kodu täpselt nii, nagu ise tahtis – joonistas väikse kiiksuga algse projektiplaani ja kasutas ehitusel vaid looduslikke materjale.

«Liiv, kruus, tõrv, linaõli, linavilt, rooplaat ning loomulikult puit eri vormides – palk, laud, laast, hake, saepuru,» loetleb Lõbu.

Palkmaja puhul saab kõik alguse õige materjali valimisest. Hea majapuu on ühtlane, soovitatavalt 25–30 sentimeetrit jäme ning võimalikult sirge. Oma talu männipalgid valis Lõbu Valgamaa metsadest. Mõne puu seest leidis mees koguni pommikilde.

Pärast palkide varumist peaks laskma puidul kuni poolteist aastat kuivada, et ta hiljem juba maja üheks osaks olles tujutsema ja oma kuju muutma ei kipuks.

Et tänu oma tööle puutub Lõbu palkmajadega niigi iga päev kokku, tahtis ta oma kodus siiski ka muud materjali näha ning sestap meisterdas pool maja hoopis savist. Saviseinte sees peitub ikka tavaline puidust sõrestik, aga selle ümber on pandud 25 sentimeetri paksuselt savi- ja hakkepuidu segu. Seestpoolt kattis Lõbu saviseinad savi- ja väljast lubikrohviga. Viimane on lihtsalt niiskuskindlam.

Lõbu püüdis kodu rajamisel ühendada iidsed tarkused ja tänapäeva lennukad uuendused. Udmurtidelt õppis ta näiteks kasekoort kasutama – see on niiskusisolatsiooni materjal, mis asendab edukalt tõrvpappi. Kivi ja palgi kokkupuutekohta tuleb susata vahele kasekoor, nii et valge pool jääks vastu kivi.

Palkide vahele käis Lõbu ise metsas kõige tavalisemat turbasammalt korjamas. «Üks imelik müüt pajatab, et sambla kogumine palkmaja jaoks on kohutavalt keeruline – mina käisin paar tundi metsas ja oligi materjal olemas,» nendib Lõbu.

Maja ühes küljes laiub suur terrass, mille ehitamisel on peremees enda sõnul malli võtnud kunagisest aidaesiste arhitektuurist. Aegumatut talupoeglikku stiili meenutab ka maja poolviilkatus, mida katab ühe tuntuma selle töö meistri, Setumaal pärit Ahto Raudoja pandud kuuselaastudest katus. Aknaraamideks on looduslikult pitsilised servamata lauad. Elamu otstes on palginurkade liitena kasutatud Eestis kõige enam levinud järsknurktappi, mille sisse tehtud ka tuulelukud.

«Tuulelukk tähendab seda, et tuul ei pääse seina sisse mitte otse, vaid peaks minema suure ringiga, nii et see takistab teda oluliselt,» selgitab ehitusmeister. Et maja hästi sooja peaks, on kõik seinad kaetud viie sentimeetri paksuste rooplaatidega. Vannitoas on osa rooplaadistatud pinda kunstilistel kaalutlustel pisut nähtavale jäetud.

Vannituba on igati tänapäevane, Lõbu sõnu kasutades – vesi tuleb majja sisse ja läheb ka välja. Samas lisab mees kohe, et põrandaküttega moodne vannituba sai palkmajja tehtud eelkõige seetõttu, et poegade Ekke ja Imati kasimine lihtsam oleks. Õiges maakodus peab aga Lõbu kinnitusel ikka saun olema.

Sooja annab 120-ruutmeetrisele majale allkorrusel paiknev ahi, mis on tegelikult ahi ahjus – sisemise soojaallika ümber on laotud teine ahi. Kahe ahju vahele tekib kütmisel sooja õhuga täidetud koridor ning sealt juhitakse soojus ülakorrusele, kus iga toa põrandas on sõrestikuga kaetud soojaava. Peremees kiidab, et tuba püsib moodsa süsteemiga mitu päeva soe.

Kogu elamu on aga Lõbu kujundanud natuke kiiksuga. Põhiplaanilt on see ühelt küljelt pisut sissepoole ja teisalt väljapoole venitatud ristkülik, millel päris sirgeid seinu polegi. Maja teise korruse välislaudise lõi Lõbu nurga all päikesekiirte kujuliselt. Sama motiiv kordub ka elutoa laes.

«See on ikka selleks, et päikest kujutada,» selgitab peremees.

Nagu maja üldiselt, nii on ka siseviimistlus tehtud looduslike materjalidega. Ülemise korruse tubades näiteks eksperimenteeris Lõbu kohupiimavärvidega – nii poest ostetud kui ka isetehtud seguga. Ehitusmeister julgustab kindlasti ise kohupiimavärvi proovima, sest nii tuleb tunduvalt odavam ning tooniga saab pidevalt mängida ja seina üle värvida. Ehitusel üle jäänud palkidest lasi Lõbu teha korralikud laiad põrandalauad, mis kaeti hiljem värvipigmendiga segatud linaõliga.