Eestist autoga Balkanile Sloveenia, Horvaatia, alles hiljuti omariikluse välja kuulutanud Montenegro ja Albaania kaudu Makedooniasse ning tagasiteel läbi Serbia sõites läbib ligikaudu 6200 kilomeetrit, kirjutab Pärnu Postimees. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Paar parandust
* "Maantee ääres vahelduvad välismaalastele kuuluvad villad paarikümne ruutmeetri suuruste halli kar...
|
|
Euroopa Liidus on teed viisakad, ka Poola on viimasel ajal usinalt tee-ehitusse investeerinud. Maanteed on korralikud ka endise Jugoslaavia jõukamates osades Sloveenias, Horvaatias ja Serbias. Avastamata Montenegro Mida lõuna poole läbi ja lõhki euroopalikust Sloveeniast liikuda, seda vähem inimeste jõukust igapäevases eluolus silma torkab. Teeäärsed majad muutuvad järjest väiksemaks ja luitunumaks, tänavad viletsamateks ja teeääred räpasemaks. Lõuna poole liikudes mõjuvad imekauni loodusega Sloveenia ja Horvaatia suisa igavana. Neis riikides kulgeb igapäevaelu turvaliselt ja suhtlemine korrektselt ning etteaimatavalt. Küllap seetõttu on need riigid kujunenud piirkonna turismimekadeks. Hoopis vähem rändureid valib sihtkohaks tänavu iseseisvunud Montenegro, mis pole põrmugi igavam kui jõukad naabrid. Näiteks väikelinna Kotori mäe jalamile ehitatud vanalinn mõjub isegi põnevamalt kui eestlastegi seas populaarne Horvaatia turismipärl Dubrovnik. Seal pole sellist küünarnukitunnet ja poekesedki pole keskendunud tüüpilisele turisminännile, mille inimesed koju jõudes riiulinurka tolmu koguma jätavad. Elamusi võib saada kohalikus tänavarestoranis, kus ei tehta numbrit, kui kelner laua juures toidupalakesi norivat kassi menüüga visates eemale peletab. Lauas istujast poole meetri kauguselt mööda vihisenud menüü korjatakse tänavalt üles, kliendi küsiva pilgu peale palutakse jultunud kassi pärast vabandust ja menüü lastakse uuesti laudade vahele lendu. Järgmine šokk ootab eestlasi vaesuses elava naaberriigi Albaania piiril. Albaania uskumatud kontrastid Montenegro linna Vladimiri ja Albaania Murigani piiripunktis kasseeritakse turistimaksu kümme eurot (156 krooni), kuid kas see ka riigikassasse jõuab, on sügavalt kahtlane. Albaania keeleoskamatu piirivalvur võtab kõigilt raha, kägardab rahatähed peos kokku ja viskab lauasahtlisse. Albaaniasse sisenemisel täidab piirivalvur kohalikus keeles ka auto jaoks mingi imeliku paberi, mille otstarve jääbki segaseks. Selge on vaid see, et kui roosa paber juhtub kaduma, on jama rohkem kui rubla eest. Järgmisel päeval Makedooniasse sõites tuleb paber piiril ette näidata ja kergendada kukrut veel kahe euro võrra. Mingit kviitungit loomulikult ei anta ja raha rändab piirivalveputkas lauasahtlisse nagu riiki sisenemiselgi. Albaania on kaunis, kuid ehmatavate kontrastide maa. Maantee ääres vahelduvad välismaalastele kuuluvad villad paarikümne ruutmeetri suuruste halli karva kuuridega, mille katust ehtiv teleriantenn annab märku, et putkas elatakse. Piirilinnast Shkodrast pealinna Tiranani ja sealt edasi läbi Elbasani Ohridi järve äärde jääva piirilinna Qafe Thanesini on Albaania mägiteed korralikud, kuid kitsad, käänulised ja ohtlikud. Ühel pool kalju, teisel pool kuristik. Iga paari kilomeetri tagant näeb mägiteel hauasambaid, mis märgistavad kohta, kust keegi on kuristikku kihutanud. Sellele vaatamata ei hoia kohalikud sohvrid end tagasi. Piiri lähedal kihutab meile õhtuhämaruses vastu Mercedes, mille rohelised, sinised ja kollased esituled vilguvad nagu jõulukaunistused. Teed need igatahes ei valgusta. Hetk hiljem sulgeb riigi ühe suurema maantee kitsekari, siin-seal kõmbivad mööda maanteed eksinud eeslid. Olematu liikluskultuur Albaanias valitseb tõeline Saksa hullus. Vähemalt 80 protsenti seal liikuvatest autodest on vanad Mercedesed. Mida rohkem saksakeelseid kirju peal, seda uhkem. Mitte-Saksa päritoluga autosid näeb Albaanias üliharva. Albaania liikluskultuuri kõrval kahvatuvad ka Eesti roolijoodikud. Sellel maal liigutakse täpselt nii, kuidas parasjagu vaja on. Shkodras elaval üliõpilasel Stellal oli olematu liikluskultuuri kohta lihtne seletus: paljud roolikeerajad ei tea eeskirjast mõhkugi, sest juhiloa saab kerge vaevaga osta. Nii meie piiriäärset peatuspaika Shkodrat kui Albaania pealinna Tiranat ilmestavad ummikud ja alaline signaalitamine. Suunatule vilgutamine on albaanlastele võõras ja kui keegi mingi manöövri ette võtab, antakse sellest signaaliga teada. Autodest umbselt täis pikitud neljarealise liiklusega tänaval, kus sõidetakse viies reas, pole äärmises vasakpoolses reas olijal mingi probleem teha parempööret. Pööre kestab seni, kuni end signaalitades neljast sõidureast läbi surutakse. Parkimiskohtade nappusel jäetakse auto lihtsalt keset sõiduteed ja pannakse ohutuled vilkuma. Nagu oleks sellest veel vähe, teevad ses kaoses omi käike ka jalakäijad ja jalgratturid, kes liiguvad täpselt samuti – nii nagu vaja on.
> Loe edasi |
