| Tänavu möödub esimesest Eesti Loodusmuuseumi seenenäitusest 60 aastat, kuna aga igal aastal pole seeni näituseks jagunud, on tegu 45. näitusega. Seega on seeneikaldus näitusekorraldajaid tabanud keskeltläbi igal neljandal aastal. Ikaldust kuulutati ka sel aastal, kuid muuseumi botaanikaosakonna juhataja Loore Ehrlichi sõnul ei läinud ennustused täppi.Vaatamata sellele, et esimesed tõsisema moega seened pistsid oma nöpsid samblast välja alles kaks nädalat tagasi, ei jäänud juubelinäitus üles panemata ega näitusesaal tühjaks. Seeni jääb ülegi Ehrlich ütles seeni plastkastidest välja noppides ja samblale sättides, et näituseks valitud väike saal sai nii täis, et seeni kipub ülegi jääma. Hoolega arutasid Ehrlich ja tema kolleeg Jaana-Maria Habicht, kuhu panna kaunis padjakujuline kobar külmaseeni. Ehrlichi sõnul võiks seeneaastat küll kesiseks nimetada, sest näituseks päris kõike tavapärast ei leitud. «Inimeste lemmikud söögiseened on ikka kõik ilusti olemas, aga puudu on mõned mürgisemad, nagu kollane kärbseseen,» märkis Ehrlich. Habicht lisas, et ka kukeseeni leiti väga vähe. Kui tavapäraselt kestab seenenäitus kümme päeva, siis täna avataval väljapanekul saab iga olema vaid viis päeva – kolmapäeval alanud näitus kestab pühapäeva õhtuni. Põhjuseks ikka seesama seenenappus. «Inimesed arvavad vahel, et toome metsast seened ja mis seal ikka – küll need meil siin kümme päeva seisavad,» selgitas Ehrlich. «Tegelikult käime metsas üle päeva, et väljapanekut aina uuendada, sest üle kahe päeva enamik seentest toasoojas ei seisa.» Seega ei näe nii näituse alguses kui lõpus uudistama tulnu teisel korral enam samu seenenöpse. Lihtne arvutus näitab, et viiepäevaseks näituseks kulub kahe-kolmekordne kogus seeni, kümnepäevaseks aga juba viiekordne seenelast. Muuseumirahvast saavad näituseperioodil ainsad kutselised seenelised riigis, kel töö eest palk jookseb ja maksudki makstud. Vanad head «sisse töötatud» seenekohad on neil teada ja enamasti seeneliigi järgi nimigi pandud – näiteks «triibulise heiniku koht» või «kärbseseenekoht». Korraga 15 minutit Et seenekohad pole muuseumirahva erasaladus, annab märku see, et nädalavahetuse järel on needki paigad tavaseeneliste poolt tühjaks nopitud. Üheks viimase aja suureks mureks on see, et seenekohad hävitatakse metsalangetajate poolt – paari aastaga pole heast seenemetsast enam midagi järel. Tavalistest seenelistest eristab muuseumiinimesi aga see, et üheski korjepaigas ei püsi nad enamasti üle 15 minuti. Muuseumi seenebussijuhi Alfred Laabani juhtimisel jõutakse seitsme tunniga läbi sõita üsna mitu metsa 50 kilomeetri raadiuses pealinnast. Mõne väärt seene järgi käiakse aga kaugemalgi. Tänavusel näitusel tutvustatakse ka mikroskoopilisi seeni, seente kasutusvõimalusi, seenenäituste ajalugu ja nende korraldamise tagamaid. Väljas on seenefotograaf Vello Liivi tehtud suurepärased seenefotod ja seentega värvitud lõngad. Seenenäitus Eesti Loodusmuuseum, Lai 29a • 20.–24. september – kolmapäevast pühapäevani kella 10–17. • Seened korjasid Loore Ehrlich, Jaana-Maria Habicht, Uve Ramst, Leiti Kannukene, Uno Roosileht, Elviira Neemaru ja Alfred Laaban. • Väljas on ka Vello Liivi seenefotod, mida näeb 22. oktoobrini. • Teavet saab telefonil 6411 739. • Aidatakse tuvastada omakorjatud seeni, mis tuleb kohale tuua tervete ja värsketena. Allikas: loodusmuuseum |
