Kui aga juba liiklust kiruda (mis on siiski tsiviliseeritum kui Eestis), ei saa mööda kurjadest valgetest minibussidest, mis inimesi täistopituna teiste masinate vahel sõeluvad, teepervest möödasõite sooritavad ja üldjuhul suunatuledest ei hooli. Õela naljana räägivad kohalikud, et kui oled avarii teinud, süüdista julgelt minibussi – see kõlab alati usutavalt. Paarist erinevusest hoolimata hakkab siinne elu järjest rohkem sarnanema Eesti omaga. Mida ma siia jõudes kohe äratundmise-ohoo!-ga märkasin, oli kaplinlaste kirg kaubanduskeskuste vastu. Nii kodune tunne tuli peale, nähes üksteise järel kerkimas aina uusi ja uhkemaid hüperpoode ning teede äärtes rahulolust punetavaid reklaamnägusid plakatitel meid uude unelmapoodi kutsumas. Ka keset Khayelitshat võib sattuda tolmuselt agulitänavalt poeketi kivioaasi ja poodidevahelisel kivisillutisel hingetõmbepause tehes end oimetuks osta. Minu lähim kodukauplus on odavpoekett Pick’n’Pay, mida iseloomustavad pikad sabad kassades, ülirahulikud kassapidajad, kes ilmselgelt ei kiirusta, teenindades 20-inimeselisi järjekordi, ning tühjad soodusleivariiulid nagu talongiajal Eestis. Huvitavamaks teistest sama keti kauplustest muudab minu kodupoe asjaolu, et see on ehitatud vanale surnuaiale. Kohalikud elanikud kogusid küll allkirju, näitamaks välja oma pahameelt, kuid raha räägib siin sama valjult kui Eestis. Kopp löödi protestile vaatamata maasse. Tohutu vastutulekuna vanaisade haudade tagaleinajatele jäeti alles paar hauakivi ning püstitati ka uus – kõigi kunagi sinna maetute nimedega. Miks mitte võtta seda kui mälestusmärki meile kõigile, kes me oleme kaubanduskeskustesse elusalt maetud! Koduse kultuuriruumi moodustavad ka sajad sakslased, peamiselt tudengid Kaplinnas. Neid on siin palju. Rohkem kui Saksamaal, ütles mu sakslasest kaasüürnik kibedalt ja lubas välja kolida, kui veel üks kaasmaalane sisse peaks kolima. Tühjalt seisnud tuppa kolis seekord hoopis indialane. Ootame põnevusega uut vürtsi oma elule. Uut ja põnevat on viimastel päevadel meie muidu rahulikku koduellu tegelikult juba piisavalt palju lisandunud. Koos suveilmade saabumisega ähvardab tähtajatult suvitama saabuda suurem jõuk prussakaid, kelle esimesed tillukesed sõnumitoojad prussakavabade kodudega ärahellitatud eurooplastes vastikusvõdinaid tekitavad. Sellest tunduvalt suurem hoop meie elukvaliteedile olid aga kirbud, kellega Khayelitsha meid märkamatult õnnistas. Pärast esimesi hammustusi vaatasime mõistmatult üksteisele otsa. Kirbust puretu pesi terve öö paaniliselt pesu, lootuses parasiidid majast välja uhtuda, teised pagesid hirmunult oma nurka, avastades, et korraga oleks nagu terve keha sügelema hakanud. Kõigest hoolimata püüame edasi koduneda ja kodurahu taastada. Loe Naistelehe toimetaja Elis Aunaste reisist lisa blogist elis.forwards.ee . |
