Hollandiga meenuvad esimese hooga liberaalne hipi- ja anarhiahõnguline kanepisuitsetajate gild, kes elu nautimiseks ei löö risti ette millegi ees, seks võõrastega ja narkootikumid. Amsterdam on kui elav oaas tegelikult vägagi konservatiivses ja rutiinses Hollandis.

Maastricht, vastupidi, laveerib selle totaalse vastasseisu piiril, kukkudes päevasel ajal konservatiivse väikelinna poolele, öösel aga tõugatakse linnafiiling kiirelt tumedamatele radadele, avatakse coffeshop’id, jooke voolab ojadena ning eeskujulikust ülikoolilinnast koorub hetkega tuldsülitav lohe, mis kõrvetab, kuid ei tapa.

Kahe näoga väikelinn

Maastricht ei ole ülikoolilinn olnud kuigi kaua ning seda on üldisest õhkkonnast ka tunda. Kui Cambridge ja Oxford on oma olemuselt linnülikoolid või näiteks Tartu ja Edinburgh olnud ülikoolilinnad sajandeid ja igast nende poorist lausa õhkub akadeemilisust, siis Maastrichtis puudub teistes alma mater’ites tuntav õhkkond.

Maastricht lõi mul hinge kinni liiga sirgjoonelise pildiga – ma pole näinud maailmas veel ühtegi linna, kuhu oleks rutiin sellises mastaabis sisse kirjutatud nagu Belgia piiri ääres asuvasse Maastrichti. Kogu linn õhkub keskpärasest proletariaadielust. Kujutan ette, et kui siin keegi purskkaevu pesuvahendit valaks ja kogu peaväljaku vahtu täis laseks (nagu juhtus paar suve tagasi Taaralinnas), tõmmataks peaosaline rattale või pandaks häbiposti. Kogu linn tundub olevat justkui ehitatud kindlatest, varem valmis valatud plokkidest, muster on täiuslik ning ükski kild ei ole puudu, tagurpidi ega katki.

Ärge mind aga valesti mõistke… Maastricht on tegelikult täitsa mõnus, uimane linn. Suuruselt paras. Jala jõuab peaaegu igale poole. Poodidest palistatud kitsaste tänavate rägastik linnasüdames, pargid, monumentidega platsid.

Euroopa ühe esinduslikuma majandus- ja sotsiaalteaduste ülikooli välisüliõpilaste rohkus on hämmastav, tegemist on maailmaklassi ülikooliga. Jordaaniast Singapurini, Mehhikost Brasiiliani – kõik riigid on esindatud.

Maastrichti puhul tekib aga kohe tunne, et tegemist on «vaga vesi, sügav põhi»-tüüpi linnaga, millest ei saa sotti seal vaid nädala jagu aega veetes või ringi kolades. Pool aastat ehk oleks see «kurameerimisaeg», mil hakkate mõistma, mis sellel linnal tegelikult pakkuda on.

Arhitektuurilises mõttes kohtuvad Maastrichtis keskaegsed kindlused klassitsistlike kõrghoonete ja 70ndate minimalismiga. Aga seda kindlate piirkondade kaupa ja segunemata. Natuke meenutab Maastricht algaja kunstniku paletti, kus pole julgetud hullumeelsust taga ajades värve äärmuslikult segada.

Maastrichti alguse daatumiks võib lugeda 50. aasta e.m.a., mil Euroopas laiutanud roomlased avastasid linna vajalikkuse Kesk-Euroopa kaubateede ristumiskohas. Roomlased kutsusid esimest asustust Mosae Trajectum (ületades Maasi jõge – autor). Maastricht on olnud läbi aegade üks Euroopa tugevamaid kindlusi, mida nii Austria, Hispaania kui ka Prantsusmaa on rünnanud üheksateist korda. Louis XIV, kuulus Päikesekuningas, juhtis 1673. aastal ise rünnakut Maastrichtile.

Prantslaste viimase, 1794. aasta rünnaku järel tehti Maastricht sealse Prantsuse provintsi pealinnaks. Pärast Napoleoni kaotust Waterloo lahingus sai Maastrichtist 1815. aastal osa Ühendatud Hollandi Kuningriigist.

Ülikool ei paista välja

Maastrichti teatakse tänapäeval peamiselt sealse ülikooli pärast. Sotsiaalteaduste ning majandus- ja juurakraad Maastrichtist on hinnatud kõikjal maailmas.

Koolisüsteem on Eesti omaga võrreldes erinev ning algul võõras. Kui Eesti ülikoolides on peale iseseisva mõtlemise ka teoorial suur osa, siis Maastricht keskendub enamasti analüüsile ja arutelule. Kummastav on aga tõik, et ülikool ei paista linnapildis silma.

Maastrichti ülikoolil ei ole tavapärast peahoonet, muud hooned paiknevad linna eri piirkondades ilma erilise reklaamimiseta, raamatukogu on peidetud majaderägastikku ning ühikad ei eristu punasest tellisest äärelinnahoonetest.

Plussid-miinused kokku löödud, oli üldpilt aga positiivne. Et minu adrenaliinisõltuvusest räsitud meeled ootavad alati kaost, uudsust ja pöörasust, tundus Maastricht lihtsalt igavana. Aga tegelikult on Maastricht ülikena Kesk-Euroopa väikelinn, jõe ja sildade, inimeste ja rahuloluga.