Liiklusstatistika oli kohutav. Juba üksteist aastat tagasi. See näitas, et jaanipäev muutus nii mitmelegi perekonnale leinapäevaks. Mida teha? Kuku raadio ehk raadio mõtlevale inimesele, nagu nad end seniajani reklaamivad, arvas, et nemad teavad, mida võiks teha. Miks mitte otsida kaineid autojuhte, või nagu nüüd öeldakse – selgeid grupijuhte – just kampaania korras, käis toimetusest läbi mõte. Mõte, mis võttiski juured alla ja ajas võrsed laiali.Vaid üks näide: justiitsministeeriumi kohtuhaldustalituse referent Kristel Laurson (30) on selge grupijuht juba seitsmendat aastat. Selleks sai ta puhtalt tänu juhusele – sõber läks end kirja panema ja kutsus temagi kaasa. «Uurisin kohe, millega tegu, ja haarasin teemast kinni!» meenutab Laurson, kes on meelitanud kaineks juhiks teisigi. Laurson armastab jaanipäevi veeta koos sõpradega linnast väljas ning peab väga oluliseks, et seltskonnas leiduks kaine juht. «Võiksin ju ilma registreerimatagi autojuht olla, kuid selge grupijuhi tiitel annab mu kaaslastele kindla signaali, et minu autosse võib istuda,» lausub ta. «See on lähedaste suhtes aus.» Kuku vanemtoimetaja ja kampaania eestvedaja Ulla Länts nendib, et kui praegu korralikud inimesed üldjuhul juba mõtlevad, kas istuda purjus peaga rooli või mitte, siis varem leidsid nii mõnedki, et mis see klaas õlut ikka teeb. Tänavu pani end kaine grupijuhina kirja juba tuhatkond inimest. Kuidas? Länts valgustab: «Inimesed tulevad registreerimispaika. Nad annavad meile oma autojuhiloa, mille alusel kirjutame välja tunnistuse ja anname kleebise, mille võib autole panna. Selle järgi peaks seltskonnas olevad inimesed teadma, et kainet autojuhti pole vaja kaugelt otsida.» Nänni ei saa, põnevust küll Kuid eksivad need, kes arvavad, et selge grupijuhi kampaania on mingi võistlus. Ehkki Läntsi sõnul on mõned registreerimisel küsinud, mis nad selle eest saavad. «Siis vastamegi neile, et jagame vaid kohustusi,» tunnistab ta. «Me ei taha, et inimesed asjade pärast kampaaniast osa võtaksid.» Tõsi, korraldajad on välja loosinud alkomeetreid, kuid need on pigem kingitused kui meelitajad. Esimestel aastatel loositi välja koguni kütust, kuid nüüdseks on sellestki loobutud. «Loodan, et inimesed on mõistnud põhjust, miks sellisest üritusest osa võtta,» avaldab Länts. «See on märguanne oma sõpradele, et minu peale võib loota, et ma ei võta täna ühtki pitsi.» OberHausi kinnisvaraspetsialist Ivo Martin on lausa veteran – olnud selge grupijuht kõik 11 aastat. Kuna mees peab ennast Kuku raadio patrioodiks, on kampaanias kaasalöömine talle iseenesestmõistetav. «Liitusin ettevõtmisega, kuna see oli põnev, tänaseks on see mulle juba traditsioon, mida ma murda ei kavatse,» kinnitab Martin. «See kampaania on kaval nipp kuulajaid jaanipäeval raadio ees hoida, ja ülla eesmärgi nimel – miks ka mitte?» Kes annab garantii? Ikkagi jääb õhku küsimus: kes garanteerib, et selge grupijuht kiusatusele järele ei anna ja oma õlleklaasi jaanipäeval tühjaks ei joo? Länts seletab: «Kui registreerimine on lõppenud, koostame nimekirjad ja saadame need ka politseile. Augustikuuks saame sealt vastuse, mis ütleb, kas inimesed, kes sellise kohustuse võtsid, on ka sõna pidanud. Õnneks pole kümne aasta jooksul mitte keegi oma sõna murdnud. Juhul kui inimesed oma lubadusi ei peaks, poleks meil ju mõtet seda kampaaniat teha.» Kõige paremini distsiplineerivad selget grupijuhti pere ja sõbrad. Näiteks Kanal 2 toimetaja Tambet Ind (24) väidab, et kaine autojuhi olemasolu jaaniseltskonnas on väga vajalik, kuid nendib samas, et ega kleebis aknal iseenesest veel midagi tähenda. «Pean inimest sada protsenti usaldama,» lisab ta. Ettevaatuse mõttes ta jaaniõhtul ja -ööl liikuma ei kipugi. «Rahvast on palju liikvel ja riskid tunduvalt suuremad,» märgib Ind. Kampaanias osalejate seas leidub nii neid, kes äsja juhiloa saanud, kui ka staažikaid autojuhte. Sageli valitakse selgeks grupijuhiks laps – muidugi juhul, kui tal juhiluba olemas –, samal ajal kui vanemad ja vanavanemad jaanipäevaõlut mekivad. Õnneks on ajapikku hakanud kujunema suhtumine, et kaine autojuht määratakse seltskonnast nii ehk naa, ilma igasuguste kampaaniate toeta. Heaks näiteks võib pidada Gina Paalot (29), kes töötab OÜ Sugarstaris ürituste projektijuhina. Paalo veedab jaanipäeva tavaliselt sõprade ja pere ringis ning seal, tunnistab ta, on alkoholil kindlasti oma koht, kuid mõõdukas variandis. «Nooremas eas olen ka osalenud sellistel jaanipidudel, kus alkoholi tähtsus on esimesel kohal,» meenutab ta. «Aga just sellisel puhul olekski karjuv vajadus selge grupijuhi järele. Kuna mina üldjuhul alkoholi ei tarbi, siis on see juba varem paika pandud, et sõidan, kui üldse sõiduks läheb. Nii ka tavaliste pidude korral.» Selgeks grupijuhiks Paalo sellegipoolest registreerunud pole. «Kolm aastat tagasi mõtlesin, et võiks, kuid siis jäi see tegemata,» tunnistab ta. «Nüüd leian, et mida see paber mulle ikka annab. Olen mõtteviisilt selge grupijuht.» |
