Artikkel ilmus Postimehe lisaväljaandes Otsustaja. Enamasti pole teised eestlased siiski nii kuulsad kui Kass. Aga kindlasti on palju neid, kes sarnaselt näiteks meie tublide Brüsseli europarlamentääridega esmaspäeva hommikul lähevad ja neljapäeval või reedel tulevad. Saa siis nüüd neist aru, on nad välismaal töötavad või välismaal tööl käijad. Kassi glamuurne välimus ja temaga kaasas käiv kuulsuse sära toob teateid temast ise kohale. Tuhandete teiste välismaal rügajate olemasolu aga me vaid aimame. Me ei tea täpselt, miks nad sinna läksid, kus nad töötavad, millised on nende palga- ja teised töötingimused või ammugi mitte seda, et kas nad oma eluga ülepea rahul on. Ometi on nad, nimetame neid siis uuteks ajutisteks väliseestlasteks, tublisti juba Eesti elu mõjutanud. Siit minnes ja töökoha tühjaks jättes tõusis selle võrra kodumaale jäänud inimeste palk või mõni töötu sai sootuks rakendust. Eestist lahkudes võtsid nad kaasa oma oskused ja teadmised, jättes kodumaale haigutava augu. Seda saab igaüks kogeda näiteks ehitustöid tellides või ka bensiinijaamas õlut ja jäätist ostes. Nii tuttavad keskeale lähenevad, mõnusalt naeratavad ja kaupluses müüdavat läbi ja lõhki tundvad müüjannad on kuhugi kadunud. Asemele on aga saabunud eesti keelt purssivad idavirulased või noorukesed, kohe-kohe kooli lõpetavad gümnasistipreilid. Teadagi, see kunagi siin tööd teinud hea ehitaja või oskaja müüja müüb ja ehitab praegu Norras, Soomes, Iirimaal või sootuks kusagil mujal. Lisaks veel see, et tagasihoidlikul hinnangul toovad ulgtöölised iga kuu kodumaale pool miljardit krooni palgaraha. Ilus summa siin kulutamiseks. Aga infot meie töökäte kohta kusagil välismaal oleks hädasti vaja. Majandusanalüütikule ja sotsiaalteadlasele, firmajuhile ja tavalisele töömehele. Mis elu nad seal ikkagi tegelikult elavad? Eesti välisministeerium distantseerib end sellele ametkonnale juba nii ainuomaselt küsimusest, kui palju eestlasi töötab välismaal. Me ei tegele sellega, me ei tea seda, see pole üldse meie asi – nii kostab ministeeriumi kõneisik. Nii palju saame siiski teada, et kui peaksime reisima kaugesse eksootilisse riiki, kus meie välisesindust pole, siis soovitab ministeerium sellest neid teavitada oma kodulehe kaudu. Noh, näiteks puhuks, kui mõne Vaikse ookeani saare pärismaalased teid juhtumisi ära söövad. Aga ka hätta sattunud eestlastest ei tea me kõike. Kõik inimesed lihtsalt ei taha, et nende kodumaal elavaid sugulasi teavitatakse sellest, et nad istuvad välismaal vangis, jätkab stoiline kõneisik. Ei taha, siis ei taha. Paraku meid ei huvita kurjategijaist kerge raha otsijad või seiklushimulised rännumehed. Ikka lihtsad eestlased, kes esmaspäeva hommikul ja reede õhtul näiteks härradele Ain Hanschmidtile ja Enn Pandile käivet teevad. Orjalaevadel, nagu Tallinki aluseid kutsutakse, sest kahel päeval nädalas veavad need töömehi ja -naisi üle lahe tööle ja siis koju tagasi. Helsingi saatkonna 2. sekretär Kairi Leivo ütles, et ametlikult elab Soomes 22 500 eestlast. Need on inimesed, kes on oma elukohaks registreerinud Soome. Nende hulgas on üle 4000 alla 15-aastaseid isikuid. Siit võib siis arvata, et 18 000 eestlast töötab Soomes. Miinus muidugi juba elatanud inimesed, sest registreerimine näitab tõsisemat soovi end selle riigiga siduda ja alaealised seda, et tullakse peredega. «Paljud eestlased arvavad, et ei ela siin, vaid töötavad, viis päeva nädalas. Kindlasti on inimesi, kes töötavad siin, aga ei ole arvel töökoha mõttes,» kommenteeris statistikat Leivo. 22 500 ei näita neid eestlasi, kel on topeltkodakondsus ega neid, kel on juba Soome kodakondsus. Aga eestlaste invasiooni üle lahe näitab värske soov rajada Soome Eesti kool. Üldiselt usuvad sotsioloogid, et erinevalt lätlastest ja leedulastest tahavad eestlased välismaal vaid raha teenida, aga mitte sinna koos peredega elama minna. Seepärast on lootust, et nad tulevad mõne aasta pärast tagasi. Aga kool tähendab ikkagi püsiva lahkumise märke. Ühes teises meie naaberriigis, Lätis, on Eesti kool juba olemas. Nüüd tahavad aga eestlased Riiga teha ka lasteaia. Soome ja Läti erinevus on selles, et kui Soomes oleme enamasti lihttöölised, siis Lätis naudivad eestlased juhi ja omaniku või siis vähemalt spetsialisti staatust. Palgatase on lihtsalt selline, et lihttöölisel pole sinna mõtet minna. Läti ametlik statistika ütleb, et selle aasta alguses oli alaliseks elukohaks valinud Karutapja müüdi kodumaa 2540 eestlast. Majandusasjatundjad ütlevad, et selle aasta 1. juunil oli Lätis 1373 Eesti päritolu investeeringuga ettevõtet. Me ilmselt ei liialda väga palju, kui ütleme, et iga selline ettevõte tähendab keskmiselt vähemalt kahte eestlast, kes seal töötab. Töö seal tähendab esmaspäeva varahommikust starti Riia suunas ja neljapäeva õhtust tagasiteed kodumaale. Enamasti noored täies elujõus mehed, kel naine ja lapsed kodus ootamas. Sellest ka probleem, et tahaks Riiga eestikeelset lasteaeda. Siis saaks naise-lapsed rahus kaasa võtta. Kuigi meist sõbralikuma ja avatuma meelelaadiga läti lapsed võtavad ilmselt ka suurema probleemita oma lasteaias ühe eestikeelse jõmpsika omaks.
> Loe edasi |
