Jaak Heinola: piitsa – aga miks mitte präänikut?
19.05.2008 00:01
Jaak Heinola, KIA Auto juhatuse esimees
|
| |
|
 |
Kia Auto juhataja Jaak
Heinola.
Foto: Mihkel Maripuu |
|
|
|
|
Puhkusereisil ühes vasakpoolse liiklusega Vahemere maal esmakordselt rendiautoga liigeldes lülitasin pea igal ristmikul suunda näidates sisse klaasipuhastid.
Põhjus oli lihtne – parempoolse rooliga autol on vahetuses ka suunatulede- ja klaasipuhastite kangid. Kuigi ma seda väga hästi teadsin, siis alateadvus pani esimesel päeval tegutsema natuke… ebaadekvaatselt.
Tundub, et samasugune ebaselguse-sündroom edasiste majandusarengute suhtes ahistab ka meie riigitüüri juures olijaid. Muudatuste ettepanekuid tuleb nagu küllusesarvest, kuid need on sügavamalt läbi mõtlemata.
Pean siinjuures silmas meie lugupeetud rahandusministri ettepanekut maksustada «luksusmaksuga» sõiduautod alates teatud mootori võimsusest. See on ehe näide, kuidas lihtsalt mingisugust maksu lisades püütakse lappida eelarveauke. Kusjuures saadav tulu oleks marginaalne. Kindlasti on ettepanekul ka pooldajaid, sest tüüpiliste eestlastena oleme tihti rõõmsad, kui naabril kehvasti läheb.
Tegelikult on seda mõtet ja lisaks veel paljusid muidki rakendatud meie naaberriigis Rootsis ja sealne ühiskond tundub meile vägagi inimsõbralik. Selle eesmärgi pole püüdleme ju meiegi. Seega siis käärime käised üles, mõtleme veel makse lisaks, jagame raha ringi ja õnn ongi meie õuel?
Kogu asja juures on ainult üks aga. Sest tegelikult on see Rootsi riik oma sotsiaal- ja maksupoliitika tõttu pankrotieelses seisus, mida keegi ei julge tunnistada. Elatakse juba mitte laste, vaid lastelaste arvel. Kas tahame korrata sama viga ja hakata käima teed, kus paar põlvkonda maitsevad head elu, mille lapsed pärast kinni maksavad?
Tegelikult on meil läinud väga hästi ja seda just tänu senisele maksupoliitikale, mis on toonud juurde investeeringuid ja töökohti. Seepärast ei tohiks esimeste raskuste ilmnedes visata piltlikult öeldes präänikut põõsasse ja haarata piitsa järele. Selle asemel et sundida, võiks hoopis meelitada.
Pakun välja esmapilgul hullumeelse idee. Arvestades kütusehindade tõusutendentsi, võiksid väikeautode omanikud nautida näiteks 20% madalamat bensiinihinda. Kriteeriumid saab kehtestada nii, nagu tark tundub.
Tekib hulk küsimusi. Kuidas seda korraldada? Kas rajada väikeautodele eraldi tanklad? Kuidas võidelda pettustega? Ning mis sest kõigest riigieelarvele kasu on?
Riigieelarve osas on tulu tegelikult ilmne. Mida rohkem on liikluses väikeautosid, seda vähem kuluvad teed ja raha nende remondiks. Suurim kasu on sellest meie väliskaubanduse bilansile. Autod ja autokütus mõjutavad nimetatud bilanssi negatiivselt. Mida rohkem kasutatakse väikeautosid, seda vähem raha Eestist välja läheb. Ja seda parem on meie väliskaubanduse bilanss.
Kütuse hinnaeristuse praktilise korraldamisega ei tohiks tänapäeva tehniliste võimaluste juures samuti probleeme olla. Kindlasti on võimalik tanklates lihtsa lisaseadme, näiteks kiibilugeja abil identifitseerida kiibiga varustatud autod, millele hinnasoodustus laieneb. Tanklakettidele kütuseaktsiisi varal rahatagastuste tegemine oleks täiesti rutiinne, sarnane käibemaksu tagastusega teostatav tegevus.
Võib ju mõelda, et seda võimalust hakatakse kindlasti kuritarvitama. Samas on võimalik hoida olukord kontrolli all, sest statistika on autopõhiselt olemas. Näiteks nii, et kes loodab oma soodusautot «lüpstes» riiki petta, peab järgmisel kuul oma kardinaalselt suurenenud kütusekulu põhjendama või koos trahviga ka kogu senise boonuse tagastama.
Saan aru, et mõte ei too kiiret leevendust praegustele probleemidele. Õige juhi tunnus on aga tulevikule mõtlemine, ja maksupoliitika on kindlasti üks selle osa. Mõtleme ja tegutseme uuenduslikult. Sellistena me ju soovime ennast ja Eestit näha. |
|
|
|
|
