Harvardi ülikool korraldab igal aastal ühes maailma riigis vilistlaste aastakonverentsi. Sel aastal kohtuti Hiinas. Konverentsi eesmärk on erinevatel huvitavatel ühiskondlikel positsioonidel vilistlaste omavahelise läbikäimise hoogustamine ning samas ka konkreetsest regioonist ja kultuurist ülevaate andmine.

Reisi alustati Shanghaist, mida Rebane nimetab täielikuks müstikaks. «See on ainulaadne, et vähem kui 20 aastaga on ühest põllulapist tehtud tänapäeva üks suuremaid ja modernsemaid linnu,» ütleb ta. «Kui oled seal õhtul katuseterrassil, võiksid vabalt olla New Yorgis või Bostonis.»

18 pilvelõhkujat aastas

Shanghai elanike arv on Rebase sõnul 17 miljonit ja aastas lisandub sellele miljon elanikku. Ka püstitatakse aastas kaheksateist Empire State Buildingu suurust pilvelõhkujat. «Mitte nagu Eestis, kus räägitakse kinnisvarabuumist, ent viie aasta jooksul pannakse paar maja püsti, ja siis ka muudkui vaieldakse,» ütleb Rebane. Samas kaasnevad kiire arenguga ka sotsiaalsed ja keskkonnaprobleemid.

Shanghaist edasi suunduti Chengdusse. See on Rebase sõnul alla kümne miljoni elanikuga suhteliselt ilmetu tööstuslinn, kus ainuke huvipakkuv asi maailma üks kahest pandade aretuskeskusest.

Algul planeeris ülikool ka nädalast Tiibeti-reisi, ent kuna vahepeal algasid seal rahutused, keelustas Hiina Tiibetisse sissesõidu. Nii otsis Harvard Tiibeti asendamiseks teise vähemusrahvustega linna Lijiangi. Selle elanikest on

85 protsenti Tiibeti hõimudega lähedalt sugulased olevad naxid. Lijiang oli Rebase sõnul ülihuvitav koht, Shanghai täielik vastand – tänavatel näeb veel sinivalgetes rahvariietes inimesi, mägikülades küntakse härjaga põldu ja elatakse ehedat Hiina provintsi elu.

Lijiangist edasi lennati Hiina pealinna Pekingisse, kus sel suvel toimuvad olümpiamängud. Peking on Rebase sõnul ajalooliselt väga huvitav linn oma Keelatud linna, Taevatempli, Tiananmeni väljaku, Lama ja muude templitega. Üksnes Keelatud linnale tuleks Rebase sõnul pühendada terve päev, sest vaatamisväärsus on nii massiivne. Ise sai mees selle imetlemisest elamuse. Kohustusliku peatusena käis ta ära ka Suure Hiina müüri ääres.

Väga erinevaid linnu külastanuna soovitabki Rebane Hiinasse minejail kindlasti veeta esiteks sellel maal vähemalt paar nädalat ja teiseks külastada erinevaid linnu ja regioone, et saada maast mingigi esmamulje. Ise on ta väga rahul, et tal õnnestus näha nii ajalugu, modernsust kui maaelu.

Kommunism ja kapitalism

Rebane võtab Hiina kokku kui väga huvitava maa ning reisi kui paljuski silmi avava ettevõtmise. «Kui enne suhtusin Hiinasse ja hiinlastesse kui arengumaasse, siis praegu võiks öelda, et Eesti on pigem arengumaa ja Hiina on oma tööstuse ja poliitilise mõjusfääri osas metsiku kiirusega arenev riik,» ütleb ta.

Kuigi meie oleme tema sõnul majanduslikult paremal järjel, ei ole me seda hingeliselt. «Hiinlased on hästi rõõmsameelsed, naeratavad, ellusuhtumine on hästi positiivne. Nad on rahul nii elu, ühiskonna kui isegi oma valitsusega. Meil on inimesed palju mornimad ja depressiivsemad,» ütleb Rebane.

Samuti on mehe jaoks müstika, kuidas Hiina on ühelt poolt poliitiliselt kommunistlik riik, ent teiselt poolt kiiresti arenev kapitalistlik riik. «See kommunismi ja kapitalismi sümbioos on raskesti mõistetav. Need peaks olema täielikud vastandid, aga on pandud kokku üheks süsteemiks,» ütleb ta.

Teisalt ootas mees Hiinast ülitotalitaarset süsteemi, ent igapäevaelus ta seda ei täheldanud. «Inimesed ütlevad, mida arvavad, isegi kritiseerivad valitsust. Ma ei ole sinisilmne ja kindlasti neid represseeritakse palju, aga mitte sellisel skaalal, nagu meil räägitakse. Tiibetis toimuv on ilmselt vale, aga samas tuleb vahet teha ka tavainimesel ja riigikorral,» ütleb Rebane.

Seetõttu pani teda mõtlema, et meiegi ajakirjanduses ei ole Hiinast objektiivset täit pilti. «Hiina on nii kompleksne ühiskond, nüanssiderikas vana kultuur, et väga lühinägelik on teha ennatlikke mustvalgeid järeldusi,» leiab ta.