Alles kuu aja eest arutlesin siinsamas Postimees Online'is, millest küll kinnisvarahinnad tõusnud on. Tol korral sai pankadele visatud ka paar konti, milles süüdistasin neid laenude andmises vähekindlustatud inimestele ja kunstlikult müügihindade üleskergitamises.

Huvitaval kombel ei vaielnud ükski pank vastu. Tookord pakkusin, et umbes kolmandik laene on antud inimestele, kes ots-otsaga napilt kokku tulevad. Täna avaldatud Anu Kulvere magristritöö kinnitab sama — iga kolmas laen on antud inimesele, kelle elus iga väiksemgi tõrge võib eluaseme haamri alla viia. Näiteks ajutine töökoha kaotus, haigestumine vms.

Nüüd, mil kinnisvara hinnad langevad ka juba Moskvas ja mujalgi maailmas, on Eesti arendajatel üha raskem inimesi uskuma panna tasuvast investeeringust kinnisvarasse. Sellest ärist üritavad pigem vaikselt välja hiilida paljud need, kel endal arenduseks kõvad laenud võetud, et neid ullikestele megakasuga edasi müüa.

Võib arvata, et tänane turg seisab paljuski vahetajatel, mitte aga uusostjatel. Oma kodu ihkajaid jagub, kuid mitte enam eriti palju neid, kes seda ükskõik millise hinnaga ostavad. On hakatud vaikselt aru saama, et kui osta koos sõbraga kahasse krunt ja lasta ise ehitada maja või paar, saab selle täpselt poole odavamalt, kui osta valmis arendusprojekt nn turuhinnaga. Ülejääv kaks miljonit krooni on siis nagu kauaoodatud lotovõit.

Olen sageli märganud, et kui rääkida majanduse kokkuvarimisest, krahhist või langusest, jäävad vestluspartnerid kala näoga otsa vaatama. Kuidagi uskumatuna tundub inimestele, et nende tööandja võib ülekuhjatud laenukoormast või kõrgest tööjõukulust tingitud konkurentsikõlbmatu hinnataseme tõttu raskustesse sattuda, palgaga venitama hakata, isegi pankrotti minna. Kuidagi ikka välja keerutan, arvavad need kolmandik laenuvõtjaid, keda pangad peavad riskantseteks.

Majanduskasvu uskuda pole patt. Kõige hullem on see, et inimesed kipuvad uskuma pankade lausvalesid nagu: «Kui natuke hinnad langevad, siis me täiendavat tagatist ei nõua» või «ärge muretsege, alati leiame teiega individuaalse kokkuleppe».

Olen isiklikult aastate eest kinnisvara kaotamisohu pangale väga lähedalt üle elanud, mil lahkusin palgatöölt eraärissse ja tekitasin pangale mõnekuise laekumiste augu. Uskusin ka ise tollal, et panga huvides on kliendile vastu tulla. Tegelikkus on aga üsna palju lihtsam ja pidage seda meeles: kui pank reklaamib ennast vastutuleliku ja paindlikuna, siis teeb seda tema turundusosakond, kelle eesmärk on suurendada laenajate hulka. Seal sõltuvad naeratavate ametnike palgad sellest, kui palju nad müüa suudavad.

Kui aga teil hakkavad tekkima tagasimaksetega viivitused, kantakse teie laen koheselt riskantsete laenude ja seejärel võlgade väljanõudmisosakonna mängumaadele. Seal töötavad vaid kõvasüdamelised juristid, kelle sissetulek on seotud väljanõutud summadega. Ja summad nõutakse välja kinnisvara kiirmüügist. Ja nii muutub kunagine magus laenukomm peagi suus mõruks kui tõrv. Kui aga tahta olla küüniline, võiks retooriliselt küsida, kellele on õigupoolest kasulik, kui kolmandik kortereid ja maju kiirmüügis turule tuleb ja üldist hinnataset allapoole nihutab?