Eelmiste aastate kogemus ütleb, et kui ka Tallinnas ja selle lähiümbruses sajab vihma ja mustendab pori, on Aegviidu kandis, iseäranis Kõrvemaal võimalik nautida täiuslikku talve koos lume ja vaikusega. Mõeldud-tehtud, püüan leida teist omasugust «hullu», kes viitsiks varasel puhkepäeva hommikul soojast voodist külma metsa jalutama minna.
Pika ootamise peale kostab telefonist unine nördinud hääl: kus, mis, mis kell on, kuhu? Hulluks oled läinud või? Mõte tundub aga siiski nii ahvatlev, et mõne aja pärast on kiirelt kokku klopsitud matkagrupp valmis seikluseks, vahetamaks sooja toa ja televiisori hoopis millegi huvitavama vastu.
Ei ühtegi hingelist Kellaaeg lubab tunnikese pärast päikesetõusu ja idataevas hiilgab paljutõotavalt pilvedest vaba ribake kauge metsa kohal. Tahaks jõuda Loksa lähedal asuvasse Viru rabasse koos esimese hommikuvalgusega. Inimene mõtleb ja loodab, loodus toimetab omasoodu. Päike tõuseb ja kohe katab tume pilvemüür kõik. Lootus tabada päikesetõusu rabas kaob kõike matvasse halli valgusesse. Kõik pole siiski veel kadunud – lumi, mida olime Viru rabasse otsima tulnud, katab puhta valge vaibana nii väikesed kuused kui ka raba. Üksikute laikudena tungib sellest välja laugaste punakas vesi.
Kuna päev oli veel noor, otsustasime heita pilgu ka teisele rabale ja võtsime suuna Kakerdaja raba poole. Viru rabast Kakerdaja rappa on umbes 60 kilomeetrit. Lumine, jälgedeta kitsas metsatee lookleb tõusude ja langustega rabaäärsele parkimisplatsile. On harjumatult vaikne, vaid oma hingamist ja südamelööke on kuulda. Kõik on kui tardunud, nii aeg kui ruum, ei ainsatki heli ega liikumist. Aga siis! Mingi nagin männiladvas – käbikuningas on platsis. Oleme endise Noku talu maadel. Meid ootab Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt tähistatud rada ja varikatusega lõkkeplats koos kuivade küttepuude, laudade ja pinkidega. Kuna on südatalv, ei kohta me ühtegi teist matkaseltskonda. Saja-aastased männid Ettevaatlikult piki laudteed võtame suuna Kakerdaja järvele. Selle raba omapäraks on tema eri kõrgustel asuvad laugaste vööndid. Turbakihi paksus võib siin olla isegi 8,5 m ja sõjaajal olevat seda turvast ravitoime ja puhtuse pärast kasutatud vati asemel. Võrreldes Viru rabaga on taimestik teistsugune. Kidurad, vaevalt kahemeetrised männid võivad olla sada või rohkemgi aastat vanad. Pärast pooletunnist kõndimist, kus õnnestus ka jalad märjaks saada (laudtee kadus lihtsalt vahel vette), jõudsime järve äärde. Meie ees laius tükati jääga kaetud imekena rabajärv.
Muistendi järgi on järv oma nime saanud järvekauri järgi, kes oli vanasti kohalikele kaluritele teinud suurt peavalu. Lind on nimelt hea ujuja ja veelgi parem sukelduja, nobe kalapüüdja, kuid maismaal koperdab ja kakerdab nagu vana mees. Pool tundi puhkust ja siis jätkame teekonda Mõnuvere suunas. Nähtavus kisub kehvaks, pildistamisest ei tule tiheneva lumesaju tõttu enam suurt midagi välja. Oleme jõudnud raba teise serva ja aeg hakkab peale suruma. Selleks korraks on siis hing jälle kosutust saanud. Hiljemalt kevadel oleme taas platsis, et saabuvad rändlinnud vastu võtta.
|
