|
 |
22.02.2006 00:01 Immo Mihkelson, toimetaja Anti siseneb tühja bussi. Buss seisatub tema sees. Aga võib-olla on hoopis Toomas Raudam ise... too Anti? Sirutub valgemast valgem vahekäik, mustast mustemad istmed. Bussijuhi taha pressib ennast veel üks mees – kitarripilastaja. Peategelane läheb. Istub oma unistuste tüdruku kõrvale. Nad suudlevad. Ta on kõikjal. See vist ongi õnn... Ajastu taustaheli Toomas Raudam kirjutab oma raamatus «Tänulikud surnud» lugusid rock’n’roll’ist. Õigupoolest on seal kuus rockmuusika lahkunud legendi, lisaks üks sürreaalne näitemängukene ja eelkirjeldatud «Lõpp, mida ei tohi uskuda». Raudam kuulub põlvkonda, mis kasvas üles koos rockiga: Janis Joplini, Jim Morrisoni, Jimi Hendrixi, John Lennoni, Elvis Presley ja Brian Jonesiga. Ka raamatu pealkiri «Tänulikud surnud» pole ju iseenesest muud kui legendaarse ameerika hipiansambli Grateful Dead nime otsetõlge. Nii et seda CD mõõdus paarisajaleheküljelist raamatukest võib võtta kui ühe ajastu taustaheli raamatut. See teebki ta eriliseks. Vähe, kui üldse, on eesti keeles raamatuid, kus kesksel kohal on rockipõlvkonna minatunnetus muusika kaudu. Kui me räägime 60ndatest ja 70ndatest, siis oli see aeg, mil muusika täitis noorte maailma rohkem kui enne ja pärast seda. Tagantjärele on tunnet muidugi keeruline mõõta, kuid tõestusi võib leida rohkem kui küllaga. Plaadimängijal tiirutava Elvis Presley singli kujutisega «Tänulikud surnud» on aga rockiraamat üpris tinglikul moel. Sisukorra järgi võiks jääda mulje, nagu oleks siin juttu rocki suurimatest legendidest-lahkunutest. Tegelikult on see omapärane mikstuur anekdootlikest rockijuhtumitest ja selle muusika ühe fänni Toomas Raudami sisekaemustest nende foonil. Näiteks poeb Raudam Janis Joplinisse ja kirjeldab mõtteid, mis jooksid läbi laulja pea tema surmaeelsel tunnil. Seejärel vaatab ta nagu nähtamatu vari pealt Jim Morrisoni armusuhteid ja surma. Siis eksleb kirjanik enda hingesoppides ja püüab aru saada oma tundmustest. Ühe Raudami suurima lemmiku – ansambli Rolling Stones bassisti Brian Jonesi – lugu hargneb 1970. aastal teel Tartust Tallinna koos luuletajast sõbra Hannesega, et Soome telest vaadata Jonesi mälestuskontserti. Hendrixi kitarr seevastu on nagu põletav sulalaava. Tema puhul jutustab Raudam otsekui pealtnägijana ümber tõsielulugu kahest ameeriklannast, kes tegid rockistaaride riistast – vonkast, nagu ütleb kirjanik – kipsjäljendeid. Et «armastada armastamisväärseid asju» elus. Langenud tähed Ilmne on ka see, et Presley ega Lennon ei tekitanud Toomas Raudamis niisugust võnget nagu mõnes teises inimeses. Ta küll vihjab aeg-ajalt muusika erilisele mõjule, kuid sellest olulisem on eneseotsing, minatunnetus, kahestumised ja psühhoanalüütiline sümbolitemäng. Raamat on Toomas Raudami blues, mille pihtimuse ja mudas roomamise kaudu tekib lootus jõuda katarsisliku enesepuhatuseni. Ta kisub sellesse mängu ka oma Tänulikud Surnud, kes enamasti pole mingid kangelasfiguurid. Nõndamoodi hargnevad nendes lugudes kaootiliste pallikestena hüplevad keerulised suhted lähedaste, iseenda ja oma armastusega. Ta pole päriselt kindel, kas ta usub. Kas elu on ilus või mitte. Kas muusika lunastab...
|
|||||||
|
