| Juhtusin hiljuti kokku ühe endise pangajuhiga, kes paistis meie Eesti majanduse pärast tõsiselt muret tundvat. Tema mõttekäik oli järgmine: Eestis on sisuliselt vaid kaks suurpanka, Hansapank ja SEB Ühispank, kes kontrollivad kinnisvaraturgu. Nende mõlema taga on rootslased, kes analüüsivad juba aastaid saksa täpsusega eestimaalaste tarbimis- ja laenamiskäitumisi. Neile on paremini kui kellelegi siin Eestis teada, kui kaua me võimalikule majanduslangusele ja hinnatõusudele vastu suudame panna. Nad teavad kõike meie sissetulekutest, väljaminekutest ja laenukoormusest. Nad teavad ka seda, kui tihti oleme sunnitud võtma päikeselaene SMS-laenukontoritest, sest ka need summad käivad läbi nende kontode. Võrdluseks on rootslastel nende endi riigi paarikümne aasta eest läbielatud majandus- ja kinnisvarakrahh ja selleni viinud statistilised näitajad. Ekspankuri sõnul on müüt, et Eesti valitsus eesotsas Ansipiga kontrollib meie majanduse arengut, sest rootslased on täna Eesti majandusinfo omanikud. On ainult aja küsimus, mil nende analüüs näitab, et enam viivitada ei saa ning halvima vältimiseks kinnisvara turult kokku korjavad. Üks Rootsi krahhi õppetund pankadele oli just selles, et kui 1990-ndate aastate alguses poleks vara ära korjatud, oleks turuhinnad kukkunud lausa ühe SEKini ruutmeeter. Kuigi antud spekulatsiooni võib pidada vandenõuteooriaks või paanika külvamiseks, väärib see mõte edasiarendamist just sellest vaatevinklist, mis puudutab rootslaste informeeritust meie igast elunüansist. Õigem oleks vist öelda, et nende potentsiaalset informeeritust, sest me ei tea ju tegelikult, kui suures mahus nende analüüsimasin töötab ja kas see sorteerib ka seda osa, mida nimetatakse pangasaladuseks või mitte. Võib aga arvata, et küll nad ikka ka saladusi uurivad, kui see otseselt nende endi riske ja heaolu puudutab. Ei neile ega meile pole teadmata ka reitinguagentuuri Fitch uuring, mis kinnitab, et erasektorile antud pangalaenude suhe SKTsse on Eestis viimasel viiel aastal kasvanud kiiremini kui enne omaaegset krahhi Rootsis. Viimased uudised, mis pajatavad, et 2006. aasta algusest tänavu augustini on tähtajaks tasumata laenude maht kasvanud koguni ligi 200 protsenti, kiirenedes eriti selle aasta alguses, ei tohiks svenssonitele olla samuti üllatuseks. Huvitav oleks teada, kas ja kui palju peitub rootslaste nobedaid näppe hiljuti avaldatud statistika taga, mille kohaselt on hoiuste maht Eesti pankades ühe kuuga vähenenud 4,2 miljardit krooni ja mis ilmselgelt peegeldab välisfirmade lahkumist Eestist.
Veelgi enam - on huvitav, et kuigi me võime eeldada, et rootslased meie maksekäitumist tunnevad ja teavad ka meie laenudest stimuleeritud majanduskasvu tegelikke tagamaid, on nad väga külma rahuga andnud riskantseid suurlaene välja viimase hetkeni. On kaks võimalust - kas nad statistika kiuste ei usu krahhi või siis on nad selle oma strateegiasse sisse kirjutanud. Nojah. Nüüd tuleks tuua selgust sellesse, miks peaksid ja kui, siis mis kombel suudaksid rootslased reaalselt vara ära korjata ja tuhandeid eestlasi uude «võlad on, kodu ei ole» omandihaardesse haarata. Kõigepealt nende huvist - pankade huvi on alati säilitada teatud likviidsus, et mitte majanduse allakäigu ajal pankrotti minna. Hoiused vähenevad dramaatiliselt ja kui pidurdub majanduskasv, on lood kehvad. Liiatigi saaks siis, kui vara õigel ajal kokku koguda, seda kaks korda müüa samale kliendile. Aga kuidas seda teha? Ei midagi keerulist, kõige alus on tahe ja meie endi allkirjastatud laenulepingud. Juba ammu on täheldada, et pangad, kes hea tava kohaselt olid veel aastate eest valmis võlgujääja viivised ja leppetrahvid unustama kui laenu põhiosa ja intressid kätte saavad, võivad nüüd suuliselt küll samamoodi kokku leppida, aga lõpuks väänavad ikkagi kõik summad kliendile selga. On vana tõde, et sissenõudmisosakonna töötasu sõltub väljanõutud summade mahust ja niipea kui tuleb nn poliitiline otsus tegutseda, siis ükski sissenõudja seda kasutamata ei jäta. Kellel on pikemad võlgujäämised, need antakse kohtutäiturite kätte. Kellelt on lootus ikkagi kätte saada üht-teist, neile tehakse ettepanek vara oma nimelt liisingufirma nimele kirjutada ja sealt uue maksugraafikuga jätkata. Järgmine samm on juba lihtsamast lihtsam. Kohtutäiturid panevad kokkukogutud vara müüki kohe ca 30% soodsamalt kui hetke turuseis. Piisab mõnekümnest sellisest julgest sammust, et vallandada ahelreaktsioon. Seega kukuvad ka turuhinnad ja hindamisväärtused automaatselt. Pangad teevad külma näo ja küsivad varale 1,44-kordset tagatist. Ei, seda ei tehta kõigiga, ikka vaid nendega, kes võlgu jäävad või kelle vara ümberhinnatud väärtus ei kata laenujääki. Täiesti eraldi sektor on kinnisvara arendajad, kelle lühiajaliste laenude tagasimaksmise tähtajad juba koidavad. On märgata, et arendajad juba põldudel asetsevate majade aknaid-uksi eest kangutavad ning isikliku vara pandivad. Kui peaks tulema tagasilöök majanduses, siis esmalt võib see puudutada väiksemate firmade omanikke, kes on seadmete vms väljaostuks nõustunud ka isikliku varaga kogu ettevõtmist käendama. Raske on öelda, kas hiljuti oma tootmisimpeeriumi müünud Oliver Kruuda, kes ennast pärast aastaid laenuorjust ilmselgelt likviidseks ostis, haistis pankadega heas suhetes oleva inimesena peatseid samme ette või anti talle lausa tagatoast vaikselt soovitusi. Aga rootslastele pole teadmata see, et talv on tulekul ja eestlaste elektrikulud ähvardavad hüppeliselt tõusta. Nad teavad, kui palju me tegelikult hinnatõusu välja kannatame, meie ise veel mitte. Mitmed lääne vaatlejad on osutanud asjaolule, et tegelikkuses Eesti pangandusturul konkurents puudub. Kui oleks teisi suurpankasid, siis võiks eeldada, et Rootsi pangad end rohkem talitseda võtavad. Aga ei ole. Just see võib saada ka põhjuseks, miks rootslastel tekib vajadus ja kerge võimalus kogu majandus oma tasku pista. Konkurentsipuudumine pangandusturul on andnud võimaluse ka uute väikepakkujate tekkimiseks. Just viimasel ajal on tõusnud suurpanku häirivateks tegelasteks nn SMS-laenude pakkujad. Sest pangad ise ei saa nii riskantsel turul tegutseda. Nad ei suuda olla oma klientidega ka sedavõrd paindlikud, et aidata inimest 1000 või 3000 krooni kaupa, kui tal on juba tekkinud likviidsusmured. Ei, rootslased selliste klientidega ei tegele. Kuid kogu väike- ja SMS-laenude käive jookseb ju läbi nende kontode ning võib tekitada kadedust. Ilmselt pole rootslastele saladus, et kuni 100 000 inimest Eestis kasutab SMS-laene, et igapäevase eluga toime tulla. Nendega makstakse tagasi eluasemelaene ja ostetakse süüa. See raha, mis jookseb sisuliselt täna suurpankadest mööda, on hinnanguliselt üks miljard krooni aastas. Muide täpselt sama maht, mille võrra on suurenenud üle tähtaja võlgu jäänud eraisikute laenud suurpankade ees. Hakka või arvama, et ongi nii, et SMS-laenudega kustutatakse elamuasemelaene?! On muidugi võimalus, et rootslased meiega siiski armuliselt käituvad ja selle eest hoopistükkis Eesti valitsuselt teenet paluvad. See oleks lihtsamast lihtsam. Pole ju saladus, et nii SEB kui Swedbank on sisuliselt Rootsi riigi ametlikud saadikud teistes riikides, kus nende ülesandeks muuhulgas on ka soodsate diplomaatiliste otsuste ettevalmistamine. Kui ikka tahta, võivad rootslased vabalt oma läbirääkimistel Venemaaga tuua oma huvide toetamiseks kaardile nõudmise, et Eestis antaks kolme kuuga kõigile mittekodanikest residentidele kodakondsus. Vastutasuks ollakse näiteks valmis pikendama laene. No see on võibolla ebaõnnestunud näide, kuid arvestama peaks, et kelle käes on raha, see tellib ka muusika. Kokkuvõttes ei kuulu ma kindlasti pessimistide hulka ja arvan, et analoogse stsenaariumi käivitumise võimalus on siiski vaid umbes 50 protsenti. Mis on aga selge: Eestis neid otsuseid ei langetata, sest tegelikkuses teavad seda, mis on teoksil vaid rootslased ise!! Loodan väga, et päästikule vajutamine ei ole seotud nende tubli suursaadiku väljalangemisega Tantsud Tähtedega saatest. |
