OÜ Münt Grupi koolitusosakonna juhataja Mare Liiger on kiirabiarstina liigagi tihti sattunud olukorda, kus õnnetuspaigale jõudnud arstidel ei ole kannatanu elu päästmiseks enam midagi teha. Tihti otsustatakse inimese elu või surm esimestel õnnetusjärgsetel minutitel, kui asjatundlik abi ei ole veel kohale jõudnud.

Õnnetus käivitab nähtamatu stopperi, mis tiksub halastamatult ainult viis minutit. Kui hingamine peatub, ei saa hapnikku ajurakud, mis täpselt nii kaua elus püsivad. Kui palju on aga Eestis paiku, kuhu kiirabi nende nappide minutitega kohale jõuab? Isegi Tallinnas võib teekond tipptunniliikluses kauem aega võtta.

Seetõttu on kannatanu elu esmalt kaaslaste või õnnetuspaigal viibivate inimeste kätes, sõltudes nende kiirest ja asjalikust tegutsemisest. Kui esmaabi hiljaks jääb, võidakse elu küll päästa, kuid lootus, et kannatanu aju hapnikupuudusest taastub, on üsna väike.

Kiirabiliidu andmetel hukkub või invaliidistub igal aastal 600–800 inimest ainult seepärast, et kõrvalseisjad ei oska või ei taha aidata. Pea sama palju inimesi, 852, hukkus või jäi kadunuks reisilaeva Estonia uppumisel.

Esmaabikursused tunduvad paljudele tüütu kohustusena ja sinna satutakse enamasti «ohvrina», kelle töökollektiiv välja on valinud. Seda teades jutustab Mare Liiger kursustele tulnutele tõestisündinud lugusid, kuidas emaabivõtete tundmisest võib kasu olla kõige ootamatutes olukordades.

Igaühest päästjat ei saa

Pool aastat tagasi sattus spaabasseinis uppumisohtu nelja-aastane laps. Ainus, kes päise päeva ajal rahvast täis ujulas lapse elu eest võitlema hakkas, oli samas basseinis oma perega vaba aega veetnud naine. Just tema, mitte ujula töötajad, tegi lapsele kunstlikku hingamist ja päästis tema elu.

Vastutahtsi koolitusele sattunute tähelepanu võitmiseks tuleb koolitajatel anda oma parim ja hiljemalt tunni pärast voldivad kursuslased kokku ajalehed, klõpsavad kinni sülearvutid, panevad käest kudumisvardad ja jäävad lektoreid kuulama.

Koolitajate sõnul on üllatavalt palju neid sunniviisiliselt koolitusele saadetuid, kes mõne nädala pärast uuesti koolitusel osalevad. «Üks naine käis meie õppustel kaks korda ja otsustas, et esmaabikoolituse peab saama ka tema algkoolis käiv laps,» rääkis Mare Liiger. See on koolitajatele parim tunnustus.

Liigeri sõnul ei saa aga kõigist kursustel käinutest abiandjaid, sest nad ei ole selleks psühholoogiliselt valmis. On juhtunud, et töökollektiivi ainus esmaabikursustel käinud inimene jookseb õnnetuskohalt lihtsalt minema. Rohkem kui üks kord on need inimesed jooksu pistnud koos esmaabivahenditega.

Koolitaja Mare Liiger ning patsiente kehastavad Virgo Klaar, Kulno Kabral ja Epp Luisk lubavad koolituse alguses, et koolitus on kõike muud kui linnukese kirjasaamine ja igavlemine. Mare Liiger kinnitab, et elustamine on ränkraske töö, mis nõuab pingsat mõttetööd ja kiiret tegutsemist.

Patsiente kehastavad koolitajad viskavad pikema jututa käntsti! selili maha ja lähebki lahti. «Stopper läks käima ja tiksub viis minutit!» hõikab Liiger ja kursuslased hüppavad kannatanule appi.

Omal käel tuleb läbi proovida kõikvõimaliku abi andmist alates haava sidumisest kuni selgroovigastusega kannatanu pööramiseni nii, et vigastatule rohkem häda ei tehtaks, nn ühe tüki meetodil.

Vilunud kannatanud

Ka koolitajad ise peavad pidevalt õppima. Liiger ja kannatanute kehastajadki on läbi teinud mitmepäevaseid koolitusi nii Eestis kui ka piiri taga. Selgub, et õnnetuseohvri mängiminegi pole mitte niisama lebamine, vaid seda on harjutatud lausa teatriinimeste käe all.

«Teadvusetult» lamades tuleb osata end võimalike vigastuste eest kaitsta, sest aitamistuhinas kursuslased võivad päästetava käe või õla välja väänata või muud häda teha. Samas peab päästetava keha olema täiesti lõtv ja ta peab teadma, kuidas teadvusetu inimese keha liigub.

Virgo Klaar on aidanud esmaabikoolitusi korraldada juba kümme aastat, Kulno Kabral astub patsiendi rollis üles kolmandat aastat. Kuigi «kannatanutena» lebavad nad maas kinnisilmi, saavad nad juba esimestest puudutustest aru, kas abiandjad on endas kindlad või ebalevad.

Tähtsaim on teadmine

Eestis kümme aastat tagasi tühjale kohale loodud esmaabikoolituse süsteem on nüüdseks pea täiuslikuks lihvitud., kinnitab Liiger. Kõiki seadusenõudeid ja soovitusi proovitakse kõigepealt erakorralise meditsiini töötajate peal ja alles siis otsustatakse, kas kabinetivaikuses sündinud normid ka ellu sobivad.

Näiteks nõuavad Euroopa Liidu normid, et uppujat päästes tuleks talle teha kaks korda suust suhu hingamist ja seejärel 30 korda südamemassaaži. Liigeri sõnul aga saaks sellise ülesandega hakkama vaid hästitreenitud sportlane. Nii võttis ta koos kolleegidega vastu otsuse, et uppujat üksinda elustades võib südant masseerides piirduda ka 15 korraga.

«Pole vaja, et kannatanu kõrvale variseks väsimusest oimetuna ka abistaja,» ütleb Liiger.

Olukorrad, kus on vaja külma pead ja kiireid käsi, on üsna sarnased. Liigeri sõnul suudab enamik inimesi õige käitumise sõna otseses mõttes kätte õppida.

«Erinevate olukordade läbiproovimine ja harjutamine on õnnestumise võti,» usub Liiger, kes laseb koolitustel harjutada ka päästekeskuse numbrile 112 tehtavaid telefonikõnesid. Praktika näitab, et ka telefonitsi infot edastades raisatakse õnnetusjuhtumi korral väärtuslikku aega ebaoluliste asjade selgitamisele.

«Meil on siin üks täiesti normaalne härrasmees, keda saaks veel kasutada, aga praegu on ta teadvuseta ja lamab, nuga kõhus,» põrutab üks kursuslane harjutuskõnes. Õppustel võib harjutuste vahel ka nalja teha, peaasi, et asjalik info kaotsi ei lähe.

Lisaks pea ja käte koostööle hindavad koolitajad häid esmaabitooteid. Liigeri sõnul peab enne apteegikapi või esmaabikomplekti ostmist väga hästi teadma, millist kaupa valida.

Näitena toob kiirabiarst ja koolitaja Liiger autode esmaabikomplekti, milles mõned tooted ja koguni abistamisjuhend on väga kahtlase väärtusega. Selle komplekti kaelalahas on nii väike, et võiks ümber kaela mahtuda vaid väikelapsele. Hingamiskile, mida tuleb kasutada kunstlikku hingamist tehes, on samuti liiga väike ega püsi suul.

Tõeline meistriteos on aga elustamisjuhend, kus kästakse teadvusetul kannatanul vastata küsimusele, kas ta on teadvusetu.

Aga kõige hirmsam tunne ongi siis, kui tahad aidata, aga ei oska, teab Mare Liiger.