Esimest korda aset leidnud võistlusel osales ligikaudu sada kassapidajat
Eesti Rimi super- ja hüpermarketitest ning Säästumarketitest. Viljandist tegi
kaasa seitse kassapidajat, kuid finaali jõudis neist vaid Evely Taul, kirjutab
Sakala.
Vanemmüüja rinnasilti kandev Taul tunnistas, et kassapidaja amet on nagu
rattasõit, mis vahepeal pausi pidades ära ei unune. «Ainult programmid uuenevad,
aga need õpid ruttu ära,» nentis ta.
Evely Taul, kas te tahtsite ise võistlusele minna või ütlesid
ülemused umbes nii, et sina, Evely, oled meil tubli tüdruk, mine ja
võida?
Juhataja küsis, kas ma soovin minna, ja ma mõtlesin, et miks mitte tööle
vahelduseks ennast proovile panna — lõbus ju. Ma ei võtnud seda kui
võistlust.
Muidugi oli ka sääraseid inimesi, kes võtsid asja väga tõsiselt ja läksid
ikka päris närvi.
Mida teil võistlusel teha tuli — seal oli ju kolm vooru?
Esimene oli kassavoor, milles tuli kahte klienti erisugustes situatsioonides
teenindada. Teine oli teadmiste voor. Seal oli 30 küsimust seaduste ja meie
sisekorra eeskirjade kohta. Kolmandaks oli mälutest: letile pandi kümme asja,
minut aega sai neid jälgida, siis kaeti need kinni ja minuti jooksul pidi
paberile kirjutama, mis need olid.
Nii poolfinaalis kui finaalis olid samad voorud, lihtsalt asjad ja küsimused
erinesid.
Mis oli mõõduvõtul kõige raskem? Mida pelgasite?
Patt tunnistada, aga kassavooru kartsin kõige rohkem. Seal ei saanud ainult
teadmistele tugineda, vaid palju sõltus sellest, kuidas päev ja tuju on: kas
hakkad pabistama või mitte.
Küsimus pole mitte raha õigesti lugemises, vaid suhtlemises ja
tähelepanelikkuses. Näiteks pead panema tähele, kas ostukärus on gaasiga või
gaasita veed. Või siis asetab klient letile ühe pudeli vett ja ütleb, et tal on
kärus olevatega kokku seitse pudelit, kontrollimisel aga selgub, et on kaheksa.
Niisamuti tuleb ka igapäevatöös kõik alati järele kontrollida, olenemata
sellest, mida klient ütleb. Mitte sellepärast, et äkki ta varastab. Ta võib
lihtsalt eksida. Näiteks on mõni vesi gaseeritud ja mõni mitte. Ehkki hind võib
neil sama olla, on koodid erinevad ja kassast peab kõik täpselt läbi käima.
Pressiteates oli kirjas, et teid testinud «kliendid» olid ekstra
kiuslikud. Kui palju nad erinesid inimestest, kellega te iga päev kokku
puutute?
Ei olnud nad midagi nii kiuslikud, päris armsakesed olid. Igapäevatöös tuleb
pahatahtlikumaid ette.
Võistlusel oli ka selliseid tähelepanutrikke, et ajaleht on kortsus ning
kontrollitakse, kas me märkame seda ja mainime kliendile. Või on kohvipakk
vaakumist väljas. Samuti vaadati, kas botaste puhul tuletatakse kliendile
meelde, et tšekk tuleb alles hoida.
Hinnati seega eelkõige käitumist.
Jah, žürii oli kõrval ja tegi ülestähendusi. Mõõdeti ka teeninduskiirust, aga
peamiselt mõjutas tulemust ikkagi käitumine.
Kas konkurendid olid kõvad?
Jah, seda oli tunda küll. Tegelikult on meie ja Rimi töötajatel vahe sees:
kui Rimi kaupluses on kassas, saalis ja letis eri inimesed ning kassapidaja
istub ainult kassas, siis meil tuleb kõiki töid teha. Mina ei ole päev läbi
kassas ning seetõttu arvasin, et Rimi töötajad on kogenumad ja tugevamad. Aga
tuli välja, et ei olegi! Oleme võrdsed.
Mis kasu te võistlusel osalemisest ja selle võitmisest saite? Ma ei
mõtle praegu auhinda.
Kasu oli sellest, et firma jurist rääkis seal seadustest. Huvitav oli ka
kõrvalt jälgida, mida teised teevad. Sa teed ju iga päev ühtsama asja, kuid
alles teist kõrvalt jälgides näed oma vigu, seda, mida võiks teisiti teha.
Muidugi tõstis kogu see ettevõtmine enesekindlust ning andis positiivse
elamuse.
Mis on kassapidaja ametis kõige raskem?
Pingetaluvus. Sa pead jube hea inimeste tundja olema. Pead tajuma, kas klient
on halvas meelolus, ja siis selle kohaselt käituma. Keerulises olukorras ei tohi
närvi minna — see ongi kõige keerulisem.
Kuidas õnnestub päeva lõpuni head tuju säilitada või kui ei
õnnestugi, siis vähemalt rahvale heatujulisena paista?
See tuleb eelkõige kogemustega. Algul võib iga pisiasi närvi ajada. Oluline
on, et sa ei tohi ebameeldivaid juhtumeid südamesse võtta. Need peab laskma
ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ning juba tuleb uus klient.
Miks meil Eestis on kassapidajail komme sente küsida? Tihti pakuvad
kliendid ise münte, et täpset arvet maksta. Välismaal ei juhtu seda peaaegu
kunagi.
Ma arvan, et see on eesti rahva eripära. Meil on niisugune harjumus välja
kujunenud. Juba Vene ajal küsiti meil peenraha.
Tegelikult ei tohiks me inimese käest niimoodi küsida, aga see on mugavam
mõlemale poolele. Arvan, et ka inimesel on ebamugav, kui talle 90 senti tagasi
antakse ja tema taskud münte täis kogunevad. Kuskilt maalt läheb muidugi piir.
Mina olen peenraha küsinud juhul, kui on tarvis alla 50 sendi.
> Loe edasi |
