Kavandiga «Särav laps» lõi Toots eelmisel õppeaastal endale võimaluse tegelda
lastejoogaga Türi Kesklinna ja Lokuta ning Paide Kesklinna lasteaias, lisaks
Vodja individuaalkeskuses, kus ta on kõige väiksemate õpetaja, kirjutab Järva
Teataja.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Merli
Väga tore, et leidub selline inimene nagu Marika Toots, kes oskab, tahab ja suudab midagi head teha....
Vootele
Suurepärane! Miks pole jooga alused kooli õppekavas. Igatahes palju kasulikum kui üle kitse kargamin...
|
|
«Olin aasta Türi Kesklinna lasteaias joogat andnud, proovinud seda laagrites,
et sain head tagasisidet ja lasteaias oli huvi, tekkiski mõte tunde jätkata ja
ennast arendada,» selgitab Toots.
Tund põhineb muinaslool
Tunnid kord nädalas, millest sai osa 96 last, kestsid novembrist juunini.
Toots tunnistab, et Eestis on lastejoogaga tegeletud vähe, mistõttu pole
kelleltki eriti õppida. «Õnneks on internet, kus on hästi palju üleval,» lausub
ta. «Tellisin lastejooga kirjandust ka välismaalt.»
Toots lisab, et üldteoreetilistel teadmistel põhinev osa joogas on üks asi,
aga laste puhul tuleb arvestada väikeste eriliste inimeste eripäraga.
Marika Toots on valinud mängu. Ta on välja mõelnud lugusid, millesse on
põiminud joogaasendeid – asanaid. «Asanatele antud vahvad nimetused on võetud
elust, näiteks loomadelt (lõvi, kotkas, kass, kobra, kala), esemetelt (küünal,
paat), millega on võimalik lugusid välja mõelda,» selgitab ta.
Igas tunnis mängib Toots lastega läbi ühe loo, kus nad on osalised. «Panna
neid niisama asendisse püsima on raskevõitu, aga mängida neile meeldib, nii on
kõige lihtsam õpetada,» ütleb ta.
Lugude tegelastesse ja olukordadesse pikib Toots tarkusi, mis õpetavad
iseendaga toime tulema, hoolima enda kehast ja teistest. «See on parem viis kui
öelda lihtsalt, et sa peab olema selline ja selline,» sõnab ta.
Nõnda on Toots viinud lapsed koos kuningapojaga otsima maailma kõige
tähtsamat asja, haigele jalutule tüdrukule lootoseõit, mis terveks teeb,
siilipoisile sõpru. «Lapsed näitavad kohe välja, kui lugu ei huvita,» lausub ta.
«Nad on õpetanud mindki tegema tunde huvitavaks ja põnevaks – nende loovus on
piiritu –, avastanud uue asendi või loole osa juurde mõelnud.»
Tootsi meelest on võib–olla kõige raskem tuua lapse tähelepanu enda juurde,
tunde juurde, mis on kehas.
Tema meelest tegelevad lapsed palju sellega, mis on nende ümber, aga kui
rääkida tunnetest, mis on neil sees, siis jäävad nad hätta. «Kui tekib tunne, ei
tea nad, mis sellega peale hakata, et ka halb tunne on loomulik,» sõnab ta.
Toots on tähele pannud lapsi, kes on sisemiselt ebakindlad, kahtlevad: kas ma
ikka olen tubli, tegin õigesti. «Tunnustusevajadus on suur,» lausub ta. «Üllatab
ka laste enesekriitilisus: olen paks ja pean hakkama dieeti pidama.»
Nii püüabki Toots tundides seda kõike omal moel korvata. «Jooga tähendab ju
ühendust, ka liitu sinu sees: kui tunned end kehas hästi, mõtled positiivselt,
võtad ennast, nagu oled, oled sisemises tasakaalus ja harmoonias, siis oled
tasakaalus ka ümbritseva maailmaga,» selgitab ta.
Peale füüsiliste harjutuste kasutab Toots mõttelist ja sõnalist sisendust:
olen tubli, olen hea, olen tark, olen sõbralik – nii kolm korda. «Esimestes
tundides mõni ütles: aga ma ju ei ole tubli,» meenutab ta. «Nad olid ka
rahutumad, neile on ilmselt sageli öeldud: ah, sa ei saa niikuinii hakkama.»
Oma keha ja sõbra vastu hea olema harjutab Toots lapsi ka tunni lõpuringis,
kus nad istuvad, jalad välja sirutatud, ja teevad pai kätele, jalgadele, kõhule,
peale, kaaslastele. «Lõpuring lastele meeldib, enamasti nad ootavad ja naudivad
seda,» lausub ta. «Paljudele on endale pai teha harjumatu ja võõras olnud.»
Juba selle seitsme kuu jooksul on Toots täheldanud laste füüsilist ja
emotsionaalset arengut. Nad on rahulikumad ja positiivsemad, painduvamad,
koordinatsiooni on juurde tulnud. «Tegelikult on lastejooga tunnid raskemad kui
täiskasvanutel, sest nende keha on lahti, nad teevad harjutusi mõnuga, sest
saavad hakkama,» selgitab ta.
Jooga vabastab lapse hirmust ja pingest
Toots lisab, et koordinatsiooni– ja tasakaaluharjutusi teeb ta palju. «Nende
mõju on uuritud, need rahustavad hästi ka hüperaktiivseid lapsi, sest harjutusi
tehes peavad nad ennast kontrollima, keskenduma,» põhjendas ta. «Näiteks kotka
ja puu asend – algul ei suutnud nad ühel jalal seista, aga nüüd võivad teha seda
päris pikka aega.»
Heameel on Tootsil sellestki, et lapsed on õppinud lõdvestuma. «Algul oli
neil raske panna silmi kinni, olla tasa, lebada ja kuulata, nüüd juba meeldib
neile ennast nii aidata,» ütleb ta.
Marika Toots tunnistab, et on mõelnud, miks ei võiks iseenda tundmise ja
aitamise tarkust leida võimalikult vara, et ei peaks pärast haiget saamist ja
katkiminekut mingis vanuses uuesti jalgratast leiutama. «See tarkus võiks kogu
elu kaasas käia,» lisab ta.
Homme on Marika Toots lõpetamas Vodjal Eesti esimest Art Exceli (All Round
Training for Excellence) kursust 41 lapsele vanuses 8 – 14 aastat.
> Loe edasi |
