Auto

Tänavune suvi on pisut eriline. Juunikuus täidab maailma miljonite autohuviliste meeli punane värv. Olgu see siis Rosso Corsa, Rosso Scuderia või Rosso Monza. Peaasi, et värv kataks Ferrarit. Ja punase laine juhtarvuks on 60 – just nii vanaks saab Itaalia rahvuslik uhkus, kirjutab Auto Bild Eesti.

Auto Bild ei saanud aga suve oodata ning külastas automarki, millest on maailmas enim räägitud ja kirjutatud, tema kodukohas Maranello väikelinnas. Külaskäigu kava nägi ette unistustevabriku kulisside taha piilumist, tootmises olevate mudelite põhjalikku testi – ja värvikaartidega tutvumist. Sest ega Ferrari pea ju ilmtingimata punane olema.

Ja nii veerebki F430 Coupé ajakirjanike ette kriiskavkollases kostüümis, mis talle uskumatult hästi sobib. Pealegi kannab värvitoon originaalis suurepäraselt kõlavat nime Giallo Modena. Lahtine Spider ehib end märksa tagasihoidlikuma hõbehalliga, mille nimeks Grigio Alloy.

Mitte eriti erutav (nagu ka tumedam hall Grigio Titanio), see-eest imeliselt diskreetne. Kuid ükspuha: kes autosse istub, unustab välismaailma niikuinii paugupealt. See muutub teisejärguliseks, nagu ka tagasihoidlik 250-liitrine pakiruum.

Sügavalt vajun (lisavarustusse kuuluvasse) süsiniklaminaadist võidusõiduistmesse. Isteasend sobib seadmatagi. Kuigi minu 30 sentimeetrit lühem naiskolleeg kaebab puuduva kõrguseregulaatori ja kehva väljavaate üle ning tungivalt patja nõuab, pole minul funktsionaalsemat töökohta vist ette tulnud. Ja kui argine maailm oma ilmalike ja ihulike nõudmistega poleks vahele seganud, istuksin ehk veelgi «oma» 430-s.

Juhi pilk tabab kõigepealt keskele asetatud, kollase (soovi korral punase) taustaga tahhomeetrit, millel arv 10 000 sugugi nalja või eputamise pärast ei ilutse. Ning ainuüksi see tähelepanek toob vaimusilma ette ruudulipu ning roheliselt süttiva foori.

«Vajuta mind!» nõuab punane starterinupp, mis selles autos ei mõjugi piinliku eputamisena, ja gaasipedaal hüüab temaga kaasa. Jah, kuid kõigepealt tuleb mängureeglid paika panna – manettino, roolirattale paigutatud pöördlüliti abil autole sobiv häälestus valida.

Kuid, taevas hoidku, mitte ICE-režiimi, mis F430 tuimaks argiautoks muudab. Kiilasjääl hea ja kasulik, kuid surmigav. LOW GRIP pole palju parem, kõlvates vihmasaju ja ehk kruusateede jaoks. Lõbu ei maksa siitki oodata. Alles SPORT muudab elu huvitavaks. Juht saab siis kergest külglibisemisest rõõmu tunda, kuid samas alati CST abile loota. Ah jaa, CST on controllo di stabilità e trazione ehk ESP itaalia keeles.

Sõiduvõimeid viies astmes – jääst tuleni

Kuid RACE pakub seda, mida nime järgi oodata võikski. Kõik hakkab veelgi kiiremini toimuma, ja ESP, vabandust, CST, tuleb juhile alles siis appi, kui too juba ahastuses käsi näo ette on valmis tõstma. Ei ole seegi veel kõik.

Läbikriipsutusega tekst CST lõpuks lülitab elektronabilise täielikult välja – saate filtreerimata Ferrari. Tööle jäävad küll ABS ja pidurdusjõu jaotur, aga tulemus on just see, mida Pista di Fiorano jaoks tarvis.

Niisiis vajutagem nuppu ja pöörakem pilk teele. Istmete taga möiratab ärkvele 4,3-liitrine V8, süstides meie kehadesse hobuseannuse õnnehormoone ning tuues isegi kõrva trumminahale naudingust kananaha. Nüüd vaid kiiresti robotiseeritud F1-käigukasti parempoolset roolilaba tõmmata – ja start on antud!

F430 sööstab paigalt, nagu tahaks ta juba esimese ringiga 285/35 ZR 19-mõõdus tagarehvid slikkideks kulutada, ja 490 hobuse erutatud korskamisest saab puhtatõuliste traavlite hirnumine. Enne kurvi võime võimsa edasitungi sama brutaalselt summutada.

Auto pidurdusvõime paneb kaelalihased proovile, nugaterav-täpne rool joonistab ideaaltrajektoori ja keskmootoriga sõiduki pisut ahtrisse suunatud kaalujaotus (43:57) lubab kurvi tipus halastamatut gaasivajutamist.

Kuid ettevaatust! Kui pidurdades juba kurvi sisenete või liigselt kiirendades sealt veel väljunud pole, teeb 430 vastu teie tahtmist kiire 360-kraadise pöörde. Ja pole oluline, kas istute kupees või Spideris. Muidugi peab ütlema, et tiirleva maailma pilt paistab Spideri lahtisesse kokpitti kenamini kätte.

Kui hiiglaslike õhuvõtuavadega F430 selgelt musklis macho joont ajab, esindab 599 GTB Fiorano tagasihoidlikuma disaini nooblit suunda. Agressiivne, kuid samas graatsiline, ajab suur kupee kõigi pead segi ja jätab endast maha imetlejate parve. Kuidas saab 4,67 meetri pikkune auto ometi nii võrgutav välja näha? Ehk ongi põhjus piisavas pikkuses?

Ja kuidas õnnestus itaallastel saavutada, et see ligi 1,7-tonnine kõikvõimaliku luksusvarustusega kaheistmeline liigub võidusõiduauto vääriliselt? Vastuse annab Enzo, millelt 599 oma kuueliitrise V12-mootori ongi saanud. Olgu küll, et kaheteistkümnest silindrist siin 660 asemel «ainult» 620 hobujõudu tuleb. Mootor ise asub autoninas, esisilla ja kabiini vahel.

Ülbusega piirneva kergusega kulgeb kaheistmeline auto ühest kurvist teise, jätab sprindikatses isegi F430 selja taha ning puistab oma kaheteistkümnest pooleliitrisest «potist» vähemalt sada hobujõudu rohkem, kui tema juht loota suudaks. Ning sealjuures kõlab disaineriülikonnas sportlane nii jõuliselt ja vaimustavalt, nagu ei mööduks tema elu klimatiseeritud eragaraažis, vaid bensiinilõhnalises boksis.

Isegi järsud kurvid ei valmista 599-le – mille veermiku, käigukasti ja ESP häälestust samuti manettino abil seada saab – tõsist peavalu. Pigem tagasihoidmatut, peaaegu lapselikku rõõmu, mis polegi 200 000 euro hinnaklassis igapäevane nähtus.

Kui teile aga Ferrari pigem stirred, not shaken meeldib, peaksite valima 612 Scaglietti. See 4,9 meetri pikkune kupee panustab enam reisikõlblike mõõtmetega kabiinile ja mõistlikule mugavusele kui kiiretele ringiaegadele. Manettinot otsite asjata, ja meie katsesõidukis on roolilabade asemel klassikaline lahtise kulissiga käigukang.

Kuid see-eest pakub kalleim (222 630 või enam eurot) Ferrari tagapool kaht lisaistet ning eespool tavapäraselt võimekat 12-silindrilist jõuallikat. Oma 540 hobujõu abil saab Scaglietti margile häbi tegemata liuelda läbi kiirete ja ilusate maailma.

Ringrajal näitab suur auto samuti tähelepanuväärseid oskusi, F430 või 599 GTB põrguliku tempoga ei suuda ta ometigi kaasa minna. Ega peagi. Niiskete peopesade ja tormilise pulsisageduse jaoks jääb 612 Scagliettil kurvivõtuvõimeid ülegi, rääkimata elegantsest välimusest ja kähedakõlalisest kaheteistkümne silindri muusikast. Ning ei pea tingimata olema Ferrari fänn, et isegi halliks värvitud 612 punasena tunduks.

Kokkuvõte

Kui Maranello 21. ja 25. juuni vahel punasesse metalli upub ja Ferrari 60. sünnipäeva tähistab, pidutseme meie vähemasti mõttes kaasa. Vaevalt on ühelgi teisel margil autosõpradele nii hüpnotiseerivat mõju. Meie proovitud neljast mudelist sai kõige südamelähedasemaks 599 GTB. Võluva kooriku ja jõust pakatava tuuma kooslus tegi autost meie lemmiku.

INTERVJUU FERRARI JUHI JEAN TODTIGA: «Meie DNA linnamaasturit ei sisalda!»

AUTO BILD: Härra Todt, missuguse autoga te täna hommikul tööle sõitsite?

Jean Todt: Oma Maserati Quattroportega nagu iga päev.

Kuid teil on ju terve autopark, mitte üksainus auto.

Ma armastan autosid juba poisipõlvest peale. Ja teatavasti on vahe poisi ja mehe vahel mänguasjade hinnas. Mul on õnn omada ka mitut Ferrarit.

Sel aastal tähistab Ferrari firma loomise 60. aastapäeva. Möödunud aegadel valmistati erilisteks hetkedeks erilisi autosid. Kas nüüd tuleb F60?

Sünnipäeva tähistame Scaglietti piiratud mahus eriväljaandega 612 Sessanta. Kuuekümnest autost koosnev väikeseeria on juba ette müüdud.

Kas võib juhtuda, et te hakkate linnamaasturit tootma?

Ei. Seda meie DNA-s pole.

Kuid isegi Porsche on oma sportautode valikule Cayenne’i lisanud.

Ma suhtun austusega Porsche tegevusse. Nad valmistavad tõesti häid autosid. Kuid meie oleme väiksem ja eksklusiivsem firma.

Millisena näete sportlike luksusautode tulevikku? Eriti praegusel süsinikdioksiidiga võitlemise ajal?

Meil on olemas kütusesäästuprogramm, samuti teeme Shelliga koostööd uuelaadse kütuse kallal.

Kas on tulemas hübriidajamiga Ferrari?

Praegu mitte. Aastal 2009 juurutame vormel ühes pidurdusenergia regeneratsiooni. Ja kindlasti saavad ka meie tänavasõiduautode konstruktorid võidusõidus saadud teadmisi ära kasutada.

Kas võiksite mõelda diiselmootorile?

EI!!!

Möödunud aastast saadik pole te enam ainult võidusõiduosakonna juht, vaid suunate kogu Ferrari äritegevust. Varem on nii tugeval positsioonil olnud vaid Enzo Ferrari ise.

Enzo Ferrari oli unikaalne isiksus. Ta rajas selle firma. Ta pani ärisse kogu oma raha. Ja lõi ajaloo ühe kuulsaima automargi. Mina olen pelgalt selle firma mänedžer.

NII SÜNNIVAD MARANELLO ILUDUSED

Ferrari tehase kliimaseade sahiseb vaikselt: 21 kraadi, 40 protsenti õhuniiskust. Keset «vabrikut» ilutseb pisike park. «Ferrari peab ilus olema, alati ja kõikjal» – kõlab firma ametlik seisukoht. 1200 töölist valmistavad selles paradiisis 28 autot päevas, keskmiselt 21 kaheksasilindrilist (F430) ning 7 kaheteistsilindrilist (599 ja 612).

Peaaegu alati kannavad nad valgeid kindaid ning on ümbritsetud koristajate armeega. Ainult selliste abinõudega saab siin aasta jooksul miljon liitrit õli tarvitada, ilma et põrandal ühtki plekki näha oleks. Imago on Ferrarile ülimalt tähtis. Ja seepärast ei tohigi tavaliselt montaažiliine pildistada. «See näeks ju välja täpselt nagu Fiati tehases,» põhjendavad Ferrari asjamehed keeldu.

Järgmine pilt »   Ferrari 612 Scaglietti. Foto: Ferrari   Järgmine pilt »

Kas soovitad fotot teistele lugejatele?   Hinne: 0