Reis

Kevad. Europealinn. Lipsustatud bürokraat tuleb, paberis sai peos, purskkaevudega platsile, lööb jala üle põlve ja naudib kevadet.

Ja siis astub kõrgest, klaasi ja alumiiniumi sära peegeldavast hoonest välja tuttav mees Peeter Sookruus, Eesti Raadio kauaaegne pealik.

«Käin siin Euroopa Liidu komisjonis tööl vaata et kord nädalas,» räägib Sookruus. «Mis bürokraat, lõpeta jutt, huvitav on. Ausalt. Vaata, seal üleval on Barroso kabinet, kusagil seal Siim Kallase oma. Ja see maja seal taga on Euroopa korruptsioonivastase võitluse keskus, midagi meie kunagise SORVVO laadset.»

Maailm on pisikeseks jäänud. Ja miskipärast on mul sellest tibake kahju. Sest kauget ja salapärast jääb järjest vähemaks. Aga … teistpidi oleks vist veel kehvem.

Rahvaste paabel

Lähen ühel õhtul sööma. Pealinna hinnad on teadagi millised, seepärast valin pitsarestorani. Natuke rohkem kui teetassitäis suppi, starteriks kuum kanavarras koos friikartuliga, loputamiseks autojuhi õlu. Kõik. 17 eurot ja 20 senti.

Aga mitte 270 ärasöödud krooni pärast ei meenuta ma seda pitsabaari. Tellimuse võttis minult vastu väga ilus valge neiu, hetke pärast pani mulle õllepudeli lauale süsimust kaunitar, supi tõi ilmselt hiinlanna ja kanavarda eurooplase näojoonte, aga vägagi tõmmu nahaga tütarlaps. Arve maksmise juures jõudis kord taas valge kätte.

Brüssel on paras rahvaste ja rasside paabel. Võib-olla on see põhjustatud Belgia kunagistest asumaadest, võib-olla liberaalsest immigratsioonipoliitikast, võib-olla Euroopa avatusest, aga kirju on pilt tõesti – alates neist, kes Euroopa Liidu peakorteri uksest välja astuvad, kuni jalutuskäigul lasteaialaste ja almust ootavate kerjusteni.

Poiss on kuningas

Mille järgi tavakodanik Brüsselit teada võib? Selge see, et number üks on Manneken Pis ehk Brüsseli maskott pissiv poiss.

Number kaks võiks olla nende vapustava arhitektuuriga Raekoja plats. Number kolmena tuleks vist nimetada Belgia kuulsat šokolaadi, vahvleid ja pitse. Viimastest ei jaga ma midagi. Aga neljaeurose vahvli, millel paks mägi maasikaid, banaanilõike, šokolaadi, vahukoort ja veel kord šokolaadi, tänavanurgal siiski sõin. Alguses oli hea, aga liiga palju head pole hea, süda oli tükk aega paha.

Šokolaadiga, mis on Belgias tõesti vapustavalt hea ja mitmekesine, on lugu selline, et seda saab tugevalt alla hinnatud kinkekomplektidena. Tosin karpi koos, kaalu ehk paar kilo, hind 30 eurot.

Aga igavesti pissivale poisile ei saa vastu keegi ega miski. Seisab teine Raekoja platsist sadakonna meetri kaugusel tänavanurgal, ise selline napilt poolemeetrine, ja muudkui laseb. Ning turistide vool ei katke. Vähemalt kilomeetri raadiuses on poed poisikese kujusid, pilte ja muud pungil täis. Vaevalt ükski turist pissiva poisita lahkub.

Oleks huvitav teada, kui palju Manneken Pis brüssellastele aegade jooksul raha sisse on toonud. Usun, summa on müstiline. Nagu ka Väike Merineitsi Kopenhaagenis, Eiffeli torn Pariisis, Vabadussammas New Yorgis, olgu või Vana Toomas Tallinnas. Muide, miks on Toomas unustatud? Ja miks pole Pärnu omale sümbolit leiutanud?

Paljud küll teavad, aga vähesed leiavad Brüsselis üles Jeanneke Pis’i ehk pissiva tüdruku. Kükitab teine poisikesest üle Raekoja platsi mereandide uulitsa taga umbtänavas, vastas Delirium Café.

Kui küsid pissiva tüdruku kohta, ütleb kohalik, olgu ta või samas kõrval kelner, et pole kuulnud. Ja pissiva tüdruku kuju ei leia ühestki suveniiripoest. Miks? Miks on soristav poiss OK ja ilus, pissiv tüdruk nii ebaeetiline, et sellest ei kõlba rääkidagi, veel vähem temaga raha teenida?

Muide, kuulu järgi on Brüsselis kusagil ka pissiva koera kuju.