Kasu

Humanitaarabi toomine majanduskasvuga uhkustavasse Eestisse ei ole lõppenud, sest vajadus selle järele on jätkuvalt olemas.

Norralane Oddbjørn Lonskøg on koostöös Rakvere mehe Villu Karusega 15 aasta jooksul koormatäisi laiali jaganud, kirjutab Virumaa Teataja.

VIIMASED KOMMENTAARID Multiversum Oleneb asjadest...  Riideid müüakse turul  kiloga või tükihind 5  krooni, neid peaks  jaksama küll hanki... aga nüüd nõuavad EV Tolliametnikud abilt  korralikku käibemaksu  ja muud tulu ka. Või  olid need hoopis Onia  ametnikud,äk... Teised kommentaarid

Kas norralased, kes Eestisse saatmiseks asju ära annavad, on aastast aastasse samad olnud?

O.L (Oddbjørn Lonskøg): Inimesi tuleb kogu aeg juurde. On välja kujunenud, et need, kes alustasid asjade andmisega, on hakanud ise juba teistelt oma garaažidesse varakult esemeid koguma, ja kui ma panen lehte kuulutuse, mis päeval ma kuskilt läbi sõidan, siis on asjad juba koos.

Inimesed annavad ka raha, sest transport ju maksab. Ühe treileri Eestisse saatmine maksab 14 000 Norra krooni. Aga asjad on siinsetele inimestele kingituseks.

Ostan Eestist kaasa kristalli ja müüme seda Norras heategevusüritustel, et kulusid kuigi palju katta.

Miks te teete seda tööd?

O.L: Teen seda südamest ja heast tahtest. 15 aastat tagasi nägin kohalikus Grimstadi lehes kuulutust, et Eesti vajab abi. Mõtlesin, et ehk saan midagi teha – mul on buss ja rääkisin sõpradele, et paneme asjad kokku. Esimesed kohad, kuhu tulime, olid Rakvere, Inju ja Imastu.

Miks just siia?

V.K (Villu Karus): Tarvanpää rühmal käis üks Norra tantsurühm külas ja tagasi sõites otsustasid tantsijad, et poed on siin tühjad, aga inimesed on toredad ja neid tuleb aidata.

Esimene abi tuli tantsijate poolt: tulid väikse bussiga ja tõid jahu-suhkrut jt kuivaineid. Oddbjørn elab aga ühe tantsija naabruses ja nõnda sai kontakt temaga alguse.

O.L: Minu jaoks on tähtis, et mul on Villu Karuse näol siin Eestis sõber ja kontaktisik. Tema naine Maie tantsib Tarvanpääs ja nii saime Villuga kontakti.

Alguses elasime peredes, aga nüüd oleme hotellis ööbinud, sest Eestis olles on palju tegemist, tuleb varakult tõusta ning nõnda segaksime pererahvast. Aga tunnen väga puudust kontaktidest Eesti peredega ja olen palju nende inimeste peale mõelnud.

Kas 15 aasta jooksul on siinsed vajadused muutunud?

O.L: Situatsioon on muutunud. Vanadekodud ja lastekodud on palju paremas seisus.

Eestist pärit mehed töötavad autojuhtidena ka Norras ja üks Maardu mees, kes transportis meie humanitaarabikoormat, tuli minu juurde ning rääkis pisarsilmil, et tuleksime ka Maardusse, sest seal on paljud viletsas olukorras. Ka Narvas on paljud kitsikuses.

Kui suur abistajate meeskond teil on?

O.L: Meil ei ole otsest organisatsiooni, aga paljud sõbrad kirikust ja kodulinnast aitavad.

Villu Karus, teie koordineerite siin abi jagamist. Kas võtate lihtsalt telefoniraamatu lahti ja helistate?

Umbes nii jah. Aga nüüd on juba nõnda, et helistatakse mulle, sest sotsiaalvaldkonna inimesed suhtlevad omavahel ja vahetavad infot.

Mida tahetakse saada?

V.K: Nad on kõigest huvitatud. Riided ju kuluvad.

Kas asjad, mis humanitaarabina tulevad, on kvaliteetsed?

Eks juhtub igasugust, aga Saltrödis on üks misjonikeskus, kuhu tuuakse riided kokku, seal need pestakse, triigitakse ja sorteeritakse.

Kas ollakse asju vastu võttes ka tänulikud?

V.K: Enamik on tänulikud, aga on ka neid, kes on harjunud, et tuuakse, ja lausa nõuavad.

Kas ära ei tüdi?

V.K: Ei. Miks mitte aidata, minul on ju väike panus.

Tänu norralaste Eestis käikudele oleme saanud palju uusi sõpru-tuttavaid, ja kui käime nende kodulinnas ringi, tundub, et näeme rohkem tuttavaid kui Rakveres.