Ükskõik kas satud Prantsusmaal söögist rääkima mõne Champs-Elysée restorani kokaga, Lyoni autoparandajaga või Marseille’ narkoärikaga, ikka teab ta söögist ja söömisest nii palju, et Imre Kose mõjub tema kõrval saamatu munapraadijana. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | kütusekulu? Kütusekulu
linn/maantee/kombine eritud 16,9/8,4/11,5
http://www.itaalia auto.ee/alfa/pages_ee. ...
|
| Iga korralik soome mees seevastu teeb ilmeksimatult vahet Koskenkorval ja Finlandial, Leijona- ja Suomi-viinal. Küllap peitub selle hämmastava võime saladus õrnas noorukieas, mil maitsemeel on veel lahjast õllest ja Alko odavast punaveinist rikkumata, joodud kilju-liitrid.Itaallased, nagu öeldud, armastavad autosid. Igaüks teab peast viimase F1-etapi tulemusi, on välja töötanud (ja küllap patenteerinud) isikliku kurviläbimistehnika ning oskab oma auto käigukasti kinnisilmi lahti võtta ja kokku panna. Itaallaste autoarmastuse kvintessents on Alfa Romeo Brera – tõeline, ehtne, stiilipuhas Itaalia auto. Giorgetto Giugiaro (tõenäoliselt kirjutasin selle nime valesti, aga sama tõenäoliselt ei pane keegi seda tähele) disainitud, Alfa Romeo tehtud – ainult Sophia Loren ja spaghetti pomodoro võivad veel itaaliapärasemad olla. On see hea või halb?
Edev nagu gigolo Kuidas võtta. Itaalias, nagu ma olen aru saanud, on tähtsam hea välja näha kui näha, kuhu sa lähed. Nii et Brera on neid autosid, millest eemaldudes keerad alati vähemalt ühe korra veel ringi ja vaatad tagasi. Millele sa õhtul enne magamaminekut aknast veel ühe pilgu heidad. Ja kui autole lähenedes ilusaid tüdrukuid märkad, sätid sammu selliseks, et tüdrukud kindlasti tähele paneks, millisesse autosse sa istud.
See tähendab ka, et jalakäijad ja paremalt-vasakult lähenevad autod jäävad Brera juhil märkamata, sest isteasend on liiga madalal, aknad liiga väikesed ja nende tugipostid liiga längus. Aga see ei ole mingi õnnetus, sest kõik teised vaatavad Brerat nagunii sedavõrd tähelepanelikult, et mingit õnnetust ei saa juhtuda.
Pealegi kui isegi tekiks võimalus kellelegi otsa sõita, jõuaksid sihtmärgid enne eest lipsata, kui Brera kohale jõuab. Sest Brera ei ole eriti kiire auto. Paberi peal tundub 6,8 sekundit, mis autol sajakilomeetrise tunnikiiruse saavutamiseks kuluvat, küll üsna lühikese ajana, aga rooli taga istudes läheb kõht tühjaks, enne kui spidomeetriosuti sajani jõuab. Ja enne kui see sealt kõrgemale kerkib, peab habet ajama. Samas kui olete harjunud sõitma näiteks Toyota Corolla või Ford Focusega, tundub Brera rooli taga istudes, et on juhtunud mingi hirmus eksitus ja teid on reaktiivlennuki nina külge seotud. Põhjusi, miks Brera aeglane tundub, on kaks. Esiteks kaal. Brera on nagu depressiooni langenud ja end kurvameelsusest paksuks õginud supermodell: seksikas, aga ikkagi ülekaaluline. Teine põhjus on neljarattavedu. Kui tavaliselt jätavad nelikveolised autod juhile mulje, et neile füüsikareeglid ei kehti, siis Brera sellist kindlustunnet ei tekita. Kiire kurvisõit muutub hoopis veidraks ja õõvastavaks kogemuseks, sest rattad näikse otsivat pidamist sama meeleheitlikult kui Eesti suusakoondis lund.
Omapärased kiiksud Siiski on Breraga sõitmine elamus, mida naljalt ei unusta. Isegi siis, kui pead liikluseeskirjast karvapealt kinni või reede pärastlõunal satud Tallinna südalinnas ummikusse, tunned end rooli taga nagu Tazio Nuvolari. Kes tõesti autosid armastab, armastab ka Brerat. Pealegi ei saa Brera suhtelist aeglust puuduseks pidada, sest mida aeglasem auto on, seda rohkem kulub kohalejõudmiseks aega ning seda rohkem on aega sellest rõõmu tunda. Ja seda, millest rõõmu tunda, on küllaga. Brerasse istudes on tunne, nagu astuksid linna kõige nooblimasse restorani, seljas parim ülikond ja käevangus supermodell (kellel ei ole depressiooni) – tunned ennast erilisena, väljavalituna, õnnelikuna. Vahe on ainult selles, et restorani saamiseks ei pea nii hirmsasti võimlema kui Brerasse pugemiseks.
Iga pisimgi detail Brera interjööris on disainitud sellise hoole ja tähelepanuga, et kui Marika Valk seda autot näeks, kisuks ta selle tükkideks ja paneks Kumus raha eest vaatamiseks välja. Nagu Alfas ikka, ei istu juht ka Breras rooli mõttelise telgjoone kohal, vaid sellest pisut vasakul. Miks? Loomulikult selleks, et leida tõeliselt mugav isteasend siis, kui ta itaalia kombe kohaselt parema küünarnukiga istmetevahelisele käetoele toetub ja ennast pisut kõrvalistuja poole keerab, et mugavamalt vestelda. Ime, et Brera armatuurlauas munakoore-sarnastele tillukestele espressotassidele kohta ei ole.
Veidrusi on Breras üldse omajagu. Näiteks on kõik kirjad itaaliakeelsed: acqua, olio, benzina… Ja ükski asi ei tee seda, mida sellelt oodata võiks. Oletame näiteks, et tekib soov raadio kinni keerata. Mida selleks teha tuleb? Vajutada roolil nuppu, millel on telefonitoru pilt! Ent nendest kiiksudest hoolimata on Brera sisemus väga meeldiv koht. Kui kellelgi juhtub olema vaba miljon ja ta seisab valiku ees, kas osta korter või Brera, siis mina soovitaksin Brerat, seal on palju hubasem kui kusagile põllule ehitatud papist seintega ühetoalises.
> Loe edasi |