Kirjad koju päikselisest Austraaliast

25. september 2006

VIIMASED KOMMENTAARID sirli Reisiraadiolane, Su  kaks viimast lauset ON  NII HEAD! Aga täitsa  võiks juba kodumaalt  taas kusagile k... reisiraadiolane Oma kogemusest ütleks,  et Austraaliasse või  Uus-Meremaale rändama  ja töötama minekuks on  vaja veidi ... Teised kommentaarid

Lendasime nagu rändlinnud külma ilma eest troopilisse Darwinisse Austraalia läänerannikul. Ostsime auto ning plaanime minna mussoonvihma ootel kuumast ja niiskest põhjast kevadisse Lõuna-Austraaliasse. Väheasustatud läänerannik paelub meid arvukate loomaliikide, vahelduva looduse ja lõputu tühjusega. Iga päev pakub midagi uut ja eksootilist.

Sõidame punase tolmja mullaga kaetud ja treppi sõidetud teid mööda ühest rahvuspargist teise, loodus on neis vahelduv. Palava päevaga ei ole midagi paremat kui pärast mõnetunnist kõndimist leida rada koseni, mille all olevas külmas veesilmas end värskendada.

Et igal õhtul telki ei peaks üles panema, ehitasime autosse suure voodi. Ostsime gaasipliidi ja balloonidega matkaköögi, toiduainekastid, veekanistrid ja matkaduši. Nii et kõik eluks vajalik on olemas.

Laagri seame püsti looduse keskele, seetõttu näeme tihti metsloomi. Metshobused liiguvad kümne-kahekümnepealistes karjades, nad on läikiva karvaga ja tõelised iludused. Eeslidki elavad karjades, pühvlid aga kõnnivad omapäi. Sageli näeme ka känguruid – palava ilmaga varjuvad nad enamasti põõsaste varju ning elavnevad alles hämaruse saabudes.

Hommikuti ärkame harilikult linnuhäälte peale, üks sagedane häälitseja on kakaduu. Seostan selle linnu nime sõnaga kakofoonia – see pealtnäha nii armastusväärne lind suudab teha kõrvulukustavat inetut häält. Ent on teisigi lauljaid. Austraalia rahvuslinnu kookaburra laul jätab mulje, nagu oleks puu otsas kari hädakisa tõstnud ahve. Ent madusid, keda on Austraalias üle 150 liigi, kohtame harva.

Oleme käinud mõnes põlisasukate kommuunkülas. Valged ei ole neis eriti oodatud ning seetõttu pole seal pikemalt peatunud. Aborigeenide uskumuste järgi elasid nad Austraalias aegade algusest peale, sealt tuleb ka sõna «aborigeen», mis tõlgituna tähendab «algusest peale».

Enne valgete tulekut elati korilusest ja küttimisest. Mehed küttisid iguaane, känguruid, kilpkonni, naised korjasid puuvilju. Põlisasukate meelehärmiks tõid nende ellu suured muutused Briti kolonistid, paljud aborigeenid haigestusid võõrsilt toodud haigustesse ning enamikult võeti maa ära. Hiljem see küll osaliselt tagastati. Riik peab aborigeene ülal ning nad elavad teistest peaaegu äralõigatuna oma kommuunides ja kõrbevalt kuival sisemaal. Palju probleeme tekitavad kodutud ja alkoholilembesed linnaaborigeenid, kes elavad perekonniti parkides ja randadel.

Oma uskumusi elavad aborigeenid välja tantsudes ja kunstis. Tuhanded turistid viivad maalt kaasa aborigeenikunstiga kaunistatud pilli didgeridoo. Meie ostsime oma didgi Darwinist. Termiidid on eukalüptipuuoksast lõigatud pilli seest ära uuristanud ning õhtuti kostab me lõkke äärest ürgne ja võimas heli.

Et menüüd mitmekesistada, püüame tihti jõgedest ja ookeanist kala. Kalapüügil tasub ettevaatlik olla, kuna Põhja-Austraalia jõgedes ja ookeanis on väga palju krokodille. Väikesed mageveekrokodillid ei ole ohtlikud, kuid kuni seitsmemeetrised soolaveekrokodillid, kes elavad ka magedates vetes, ründavad suuremaid loomi ja inimesi.

15. jaanuar 2007

Võtsime uue aasta vastu väikese soolajärve ääres lõkke, pudeli vahuveini ja paari raketiga.

Vana aasta sisse mahtus käik meeldejäävale Eighty Mile’i rannale, kus nägime suurte loggerhead merikilpkonnade pesakaevamist ja munade munemist rannaliiva. Kilpkonnad tulid öösel tõusuveega rannale, et umbes 50 pingpongipallisuurust muna liiva sisse muneda. Nad olid oma tegevusse nii süvenenud, et saime nende talitusi lähedalt pealt vaadata. Paari kuu pärast kooruvad munad ja väikesed kilpkonnad otsivad teed koju, ookeani. Paljud neist langevad kahjuks iguaanide ja suuremate lindude ohvriks.

Käisime vapustavas Francois Peroni rahvuspargis, kus snorgeldasime majesteetlike raide, kilpkonnade ja kalaparvedega. Lõuna pool asuv Coral Bay on snorgeldamishuviliste meelispaik, sealne korall on elav ja erivärviline.

Huvitav oli teada saada, et korall on munemise teel paljunev loom. Miljonid väikesed munad kerkivad katva kihina vee peale ning mõnikord on neid liiga palju, nii et kaladel ja aastatega kasvanud veealusel korallil ei jätku enam hapnikku ja mõlemad surevad. Nii on Coral Bays paar korda ka juhtunud.

Kui reisiraha otsa hakkab saama, töötame paar nädalat. Kogemusi on meil juba mitmetel aladel. Ats oli ehitusel ja mina rannarestoranis. Noppisime roosikasvanduses roose, töötasime viinamarjaistandustes.

Üks meeldejäävamaid paiku on Beagle Bay pärlifarm, kus puhastasime ja vahatasime pärlikarpe. Elasime otse ookeani kaldal. Tööpäevad olid pikad – kella 5.30–16ni. Töökaaslasteks teised noored seljakotirändurid.

Pärast tööd jalutasime lõputul valge liivaga rannal, otsisime merekarpe, vaatasime delfiine ja unustamatuid päikeseloojanguid.

Nüüd oleme jõudnud Perthi, Edela-Austraaliasse ning siin lõpeb meie avastamisretk Austraalias.