Zukermani ja Vladislavlevi eesmärk oli avastada 140 aastat tagasi Venemaale kuulunud Alaskal märke nii ameerikalikust, põliselanike kui ka vene Ameerikast ja neid siis oma saadetes kajastada.

Tee meeste ammuste unistuste paika oli aga pikk: esmalt tuli lennata Tallinnast Stockholmi, sealt Kopenhaageni kaudu Seattle’isse ja lõpuks Alaska suurimasse linna Anchorage’i. Kokku nõudis see poolteist ööpäeva. Reisi jooksul lennati kümmekonna lennukiga, sõideti kahe praami ja kümmekonna autoga.

Lakkamatu vihmasadu

Eredaima mulje jättis saatejuhtidele see, et Alaskal elatakse kohtades ja tingimustes, kus see näib olevat lausa võimatu. Näiteks käisid Vladislavlev ja Zukerman Ketchikani linnas, kus sajab 228 päeva aastas. «Aga kohalikud on sellega nii harjunud, nad elavad hästi ja õnnelikult. Kui keegi käib tänaval vihmavarjuga, siis on ilmselgelt tegu turistiga. Kohalikud teavad, et varjul pole mõtet, sest iga tuulepuhang murrab selle pooleks,» räägib Vladislavlev. Kolme päeva jooksul, mis nemad selles linnas veetsid, sadas kogu aeg, ilmateade aga hoiatas, et peagi on oodata paduvihma. «Me ei kujutanud seda ette, kui niigi kallas nagu oavarrest,» naerab Vladislavlev.

Külastati ka väikest Kwethluki küla, mis asub Ameerika Ühendriikide pikima tehislike takistusteta jõe Kuskokwimi ääres. «Sel jõel pole ühtegi silda, neid rajada pole lihtsalt mõtet, sest põhilised sõiduvahendid on ATV, paadid ja lennukid, autoga pole seal eriti midagi teha,» ütleb Vladislavlev.

Mehed küsisid kohalikelt, kuidas nad suudavad sellistes tingimustes elada, mispeale kohalikud tahtsid teada, kuidas nemad saavad elada suurlinnas, kus on nii palju stressi tekitavat – autoummikud, saastunud õhk jms. Külaelanike sõnul satuvad nemad depressiooni hoopis suures linnas ja puhkavad alles koju tagasi saades.

Tõeliselt kuiv seadus

Ainuke linn Alaskal, mis näeb välja linna moodi, on meeste sõnul Anchorage. Teistes linnades elab vaid 3000–5000, pealinnas Juneaus 7000–8000 elanikku. Inimesed püüavad kala, käivad jahil ja elavad hoopis teistsugust elu kui see, millega meie harjunud oleme. «Alaskal võib elada aasta aega, ilma et ühtegi inimest näeks,» tõdeb Zukerman.

70 protsenti alaskalastest on töötud. «Neil pole seal midagi teha, ainult juua. Ja selleks et nad nii palju ei jooks, on kehtestatud ranged piirangud,» ütleb Zukerman. «Kui meil kurdetakse, et Tallinnas on karm alkoholipoliitika, siis Alaskaga ei anna meid võrreldagi.» Sõltuvalt piirkonnast võib Alaskal kehtida kuiv, poolkuiv või märg seadus. Esimene tähendab, et alkoholi ei tohi osta ega ka juua, teine seda, et juua võib, aga ei müüda. Siis tellitakse alkoholi interneti teel. Alkoholipoodides on aga nii, et kui sinna astub sisse alla 21-aastane isik, saab ta kohe trahvi, kuigi tahtis võib-olla osta ainult kokakoolat.

Vahvad lendurid

Erilise mulje jätsid meestele kohalikud väikeste lennukite lendurid, kes lendavad iga ilmaga. «Lennukisse istudes ütleb ta: «Tere, mina olen piloot ja stjuardess, aga kommi ma ei anna»,» meenutab Vladislavlev muiates. Zukerman räägib, et nad küll kinnitasid lendurile, et neile pole vaja mingit show'd teha, ent mees vastas, et ilma ei saa kohe kuidagi, ja tegi saatejuhtidele taevalaotuses ikkagi paar piruetti.

Kui mehed küsisid, kas väikese lennuki juhil komplekse ei teki, kui ta näeb endast palju kõrgemal lendamas suuri lennukeid, vastas lendur, et hoopis suurte lennukite juhtidel on kompleksid, sest neid ei tea ega tunne keegi. «Minust räägitakse hoopis teisiti, küsitakse, kas George on täna tööl, ma tahan selle lennuga lennata, millega George lendab,» ütles lendur uhkelt.

Eesti telemehed leidsid Alaskalt ka kolm Eestiga seotud asja. Esiteks linna nimega Kotzebue. Teiseks eesti orelimeistri Ernst Carl Kessleri oreli. Kolmandaks leidsid nad kohaliku, kes palus endale saata eesti luulet. Ja seda eesti keeles! Soome keelt õppinud alaskalane tõlgibki nüüd eesti keelest inglise keelde Jaan Kaplinskit.