|
Otsing
Tarbija24.ee
|
|
Reis
 |
Berliin – kultuur, aga mitte nõrganärvilistele
(1)
16.11.2007 14:55
Liisi Poll, Postimees
Sellest, et Berliin pole nagu teised Euroopa suurlinnad, saab aru juba
eestlastele ilmselt praeguseks tavalisimal moel – EasyJeti lennuga –
maandudes.
Väike Schönefeldi lennujaam meenutab enam Tallinna õhuväravat kui 80 miljoni elanikuga riigi 3,5-miljonilise ajaloolise pealinna jaoks sobilikku maandumispaika, kirjutab Postimehe ajakiri Otsustaja.
Aga just ajaloole Berliini õhuväravad lõivu maksavadki. Kuigi Schönefeld kuulus Ida-Berliini juurde, polnud ka Lääne poolel asuvad Tegeli ning peagi suletava Tempelhofi jaamad ülisuured ning Schönefeldi juurdeehitusena Berliin alles ehitab oma suurimat lennukeskust.
Samamoodi nagu traageldatakse senini kinni aastatel 1961–1989 müüriga lõhestatud linna eri osades kohati endiselt paiknevaid lahtisi haavu.
Aga aitab niruvõitu näivast lennujaamast, kuigi just see on õige sissejuhatus tõelisesse Berliini. Linnakeskusest on Schönefeld küll kaugel, kuid sinna viiv ühistransport on Saksamaa pealinnale sobivalt laitmatu. Kui takso maksab mitukümmend eurot, siis rongisüsteem viib sind kesklinna 20-50 minutiga nagu ka buss ning läheb maksma vaid veidi üle paari euro.
Mõõtmatu ehitusplats
Rongi eeliseks on võimalus läbi akna lähenevat linna ja mööduvaid linnajagusid piiluda. Kui ehmatust ei karda, on just see parim viis teretutvust teha. Rööbaste kõrval mööduvad akende tagant nii mets kui grafititega kaetud lagunemisjärgus hooned ja hiidkaubamajad. Berliin ei ole külaliste vastuvõtmiseks kuigivõrd klanitud.
Maha võib rongi pealt tulla näiteks Alexanderplatzil, ühel Berliini kuulsamal väljakul, omaaegse Ida-Berliini keskuses. Siinset trööstitust leevendab ehk endiselt uhkelt seisev 368 meetri kõrgune teletorn, mille keskel kuplis paiknev restoran end nii ümber oma telje pöörab, et ühe koha peal istudes on võimalik suurem osa kõrgusest nähtavaid vaatamisväärsusi ära märgata.
Tuuline väljak keset rohkem või vähem ehituse või renoveerimise järgus hooneid on ühtlasi sissejuhatus Berliinis peituvatele stalinistliku arhitektuuri pärlitele – näiteks Karl-Marx-Alleele (mida kunagi nimetati ka Jossif Stalini järgi), kus võib end 1950. aastate sotsialistliku klassitsismi stiilis hoonete vahel vabalt tunda kui ajas tagasi rännanu, kuigi majaseinte grafiti reedab teistsugust ajastut.
Karl-Marxi allee viib ühtlasi Berliini ühte pulbitsevamasse linnajakku Friedrichshain-Kreuzbergi. Friedrichshain asub kunagise Ida-Berliini poolel, Kreuzberg on jälle ajalooline türgi võõrtööliste linnaosa ning kunagine müüriäärne Lääne-Berliin.
Siia tasub suunduda leidmaks toredaid kohvikuid-baare ja restorane, lugematuid ööklubisid, kultuurikeskusi, kontserdipaiku. Kreuzbergis toimub näiteks iga-aastane kultuuride karneval, mis tipneb mööda tänavaid liikuva rongkäiguga, kus on esindatud kõik rahvused, seksuaalsed ja kultuurilised eelistused.
Lisaks on legendaarsed Kreuzbergi 1. mai pidustused, mil pidevalt aset leidnud tänavakaklustest tüdinud linnavõimud otsustasid tülikatele noortele hoopis muusikafestivali korraldada.
Ööelust ja kultuurist rääkides ei saa kuidagi mööda ka teisel pool Prenzlauer Bergist, mis on taasühinenud Berliini üks kuulsamaid kohti, meelitades oma suures osas möödunud sajandi algupoolelt pärit hoonestusega nii elanikke kui turiste.
Kui rääkida ajaloolise taaga heitnud Berliini uuest näost ja turistide meelitamisest, tuleb linnaga tutvumist alustada Hauptbahnhofist.
2006. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusteks valminud Spree kaldal asuv rongijaam näib kõige oma mitmekorruselise kauniduse kõrval kui linna õige värav. Arvestades rongiliikluse tähtsust nii Berliini sees (kõikehõlmava S- ja U-Bahni ehk maa peal ja maa all sõitvate metroorongide võrgustikuna) kui üle kogu riigi ulatuva raudteevõrguga kaetud Saksamaal üldse.
Holokausti taak
Kohe raudteejaamast üle Spree jõe on teine uue Berliini näidis – parlamendi ja kantsleri ametihooned, mis ulatuvad kunagi kahe riigi ja kahe maailma vahelist piiri sümboliseerinud Spree jõe. Moodsa arhitektuuri pärliteks peetavad heledad ja õhulised majad koos uue kuue saanud vana riigipäevahoone ehk Reichstagiga väärivad vaatlemist eelkõige pimedal õhtutunnil, kui valgustus neile uue elu annab.
Parlamendihoonete lähistel asuva Berliini ühe sümboli – Brandenburgi väravate juures saab aimu sellest, milline oleks linn, kui teda kunagi jagatud poleks. Ühel pool väravaid laiub uhke, kuid veidi väsinud ja tolmunud välimusega Unter den Lindeni promenaad, mille otsas on nüüd uueks ehitatud Pariser Platz, teisel pool väravaid aga roheline park – Tiergarten, mille ühes ääres asub muide väga ilusas hoones Eesti saatkond.
Natuke maad Brandenburgi väravatest edasi on üks Euroopa paremini välja kukkunud, kuid tõenäoliselt ka kauem ehitatud moodsaid mälestusmärke – holokaustile pühendatud ristkülikukujulisel alal on hauasambaid kujutavad erineva kõrgusega kivid, mille vahel kõndides igaüks endale II maailmasõja eellugu ja sealseid õudusi ette kujutada võib.
II maailmasõja pärandi silmist kaotamiseks on õige sammuda veel pisut edasi, nii kilomeetri kaugusel Brandenburgi väravatest asuva Potsdamer Platzini. Ajal kui linnas laius müür, oli siin... mitte midagi. Nüüd on Potsdami plats, mis oli kahe Saksamaa ühinemise järel 1990. aastal Euroopa suurimaks ehitusplatsiks hüütud Berliini ehitusplats, tundmatuseni muutunud.
Justkui eri ajajärkudest pärit uued hooned, mille keskmeks katusealune Sony Centeri plats, kus rahvast hommikust õhtuni voolab, kinod, kohvikud, moodne kunst. Imekombel on vaid kümme aastat tagasi peamiselt ehitustööliste asustada olnud Potsdami platsist saanud nii berliinlaste kui külaliste jaoks armastatud paik. Potsdami platsi ümbrusse jäävad veel maailmakuulsad kunstigaleriid ning filharmoonia.
Edasi jääb minna sügavale Lääne-Berliini, sinna, kuhu minek eestlastele oli raudse eesriide ajal keelatud imedemaa või vähemalt raskesti ligi pääsetav paik.
Lääne-Berliin ja selle keskus Kurfürstendamm oli kunagi elust pulbitsev kaubandustänav. On tegelikult tänini, kuid nüüdseks on hea tükk sellest hiilgusest linna idaosale ning uusehitistele kaotatud. Sellest hoolimata on lühendatult Ku'dammiks hüütud alleel kuulus puruks pommitatud ja seejärel konserveeritud keiser Wilhelmi mälestuskirik ning KDW – uhke ja traditsioonidega kaubamaja.
Lisaks muidugi kõik muud võimalikud poed ja poekesed. Ida pool suudab sellega võistelda ehk vaid Friedrichstrasse, mille lähedal on muide ka üks linna vaatamisväärsusi – kõikvõimalikke ajaloolisi väärtusi koondav muuseumisaar ehk Museumsinsel, kus saab imetleda näiteks Pergamoni altarit.
Müür viis linnast inimesed
Berliini kunsti-, kultuuri- ja ööelu kirevuse üks põhjuseid on see, et linnas on siiani paljusid asutusi kaks. Kui berliinlasi lahutas müür, oli vaja kaht ülikooli – Humboldti kaaslasena kerkis sügaval lääneosas USA vägede tugipunkti lähedal asuv Freie Universität – vaba ülikool.
Kaks tükki on kõikvõimalikke sorti teatreid ja muusikateatreid – mida muide pikemal puhkusel alati tasub külastada. Paaris käisid ka klubid ja kaubamajad. Eelkõige on paaris linnakeskused, sest kompaktset kesklinna Berliinis lihtsalt pole. Vali ise, kas Alex, Potsdami plats või Ku'damm. Või hoopis mõni kaugemal asuv linnaosa keskus. Berliin on demokraatlik.
Selleks, et linna jagatuse ja ajaloo põhjustest aimu saada, tuleb minna Berliini ühe käidavama vaatamisväärsuse juurde. Selleks on Checkpoint Charlie, üks kunagistest piiriületuskohtadest, kus on suur ja põhjalik muuseum ning kunagise piiripunkti koopia.
Ühel pool suur noore Ameerika sõduri nägu ja teisel pool Vene vormis nooruk tähistamaks jagatud linna ja tuletamaks meelde seda, mida kunagi unustada ei tohi – mida sõda saksa rahvaga tegi.
Selleks, et näha, kuidas müürist sai kunstiteos, tasub sõita veidi kaugemale – maalitud müürijäänuseid eksponeerivasse vabas õhus asuvasse East Side Gallerysse.
Eks müür ja selle jäänused, II maailmasõja aegsest pommitamisest siiani jäänud suured augud ning asjaolu, et Berliini elanikkond vahetus pärast müüri langemist lausa mitme miljoni ulatuses ja linnas on siiani hulk tühje maju, ongi linnale selle võlu andnud.
Uhkelt oma ilmselt slaavi päritolu nime kandev Berliin ei ole nõrkadele närvidele ja ilusa ja armsaga harjunud silmadele – jah, sajanditevanuseid ehitisi saab imetleda näiteks eeslinnas Potsdamis, kuid enamik paikadest tuletab linna keerukat saatust selgelt meelde. Pommitamised, aastakümneid isoleerituna püsinud Lääne-Berliin, piirivalvurite tapetud ida, nukrad varemed ja okastraat.
Aga ka sõbralik paabel ja esimene lääne linn, kuhu idaeurooplased pärast piirete langemist suurte hordidena suundusid, kohati kriminaalsed sisserändajaid täis linnaosad jne jne.
Just see kirev ajalugu ning sellest tulenev veelgi kirevam kultuuride segu ühes saksaliku viisakusega, kuid puuduva üleliigse lärmi ja pealetükkivusega – sest linna pindala on nii suur, et turistidki ei kogune troppi ega hakka liigselt silma – on Berliini võlu.
 |
Berliini teletorn.
Foto: Liisi Poll/Postimees |
|
|
| | | Tarbija24 avalehe uudised |
|
|
Kaebusteraamat
|
|
