|
Otsing
Tarbija24.ee
|
|
Auto
 |
Mercedes S500 L4M - parim auto, mida raha eest saab
(43)
18.11.2007 19:19
Margus Mihkels, Postimees
Mercedes on oma uue S500 L 4Miga suutnud konkurendid taas üle trumbata
ning valmistada auto, millest paremat on raske leida. Kõigist
tehnoloogilistest imevidinatest ja abivahenditest hoolimata pole kuhugi
kadunud ka lihtne sõidurõõm.
Hiljuti vajutasin oma arvutis mingile pildile – ma ei tea miks, küllap
lootuses näha hurmavate vormidega õnnistatud tütarlapsi napis riietuses
– ja sattusin mingile veidrale leheküljele, kirjutab Postimehe ajakiri
Otsustaja.
See oli itaaliakeelne, nii et ma sain aru umbes igast
264. sõnast, aga sellest polnud lugu, sest kohe oli selge, et ega see
lehekülg ole mõni Looming, mida tuumakate tekstide pärast loetakse.
Ja
kui ma sellel leheküljel natuke aega ringi olin kolistanud, sattusin ma
järgmisele samasugusele, ja sealt järgmisele, juba ingliskeelsele, ja
siis jälle prantsuskeelsele. Ja ma olin jahmunud.
Tuli välja,
et maailmas jookseb ringi karjakaupa inimesi, kes kulutavad suurema osa
päevast sellele, et surfavad internetis ja otsivad nõdrameelselt
kalleid asju, mis kusagil müügile tulevad.
Kui kusagil
Normandias tuleb mõni vahva vembumees mõttele segada kalvadose sisse
pisut kullapuru ja küsida liitri sellise napsi eest 150 000
krooni, kuulutavad needsamad veebilehed selle aasta trendijoogiks ning
kui restoranis, kus sa oled harjunud õhtust sööma, sellist imejooki ei
pakuta, tuleks korraldada skandaal.
Mis selliste veebilehtede
mõte on, ei saanud ma aru. Ma ei uskunud, et neid lehekülgi täidavad
unetutel öötundidel Roman Abramovitš ja Bill Gates või et neid loevad
Forbesi rikaste edetabeli esisajasse mahtuvad inimesed. Aga ometi on
need olemas. Ja neid loetakse: menukamad lehed saavad mitukümmend tuhat
klikki päevas.
Kõige tõenäolisem tundus muidugi, et lugejatest
lõviosa moodustavat kusagil slummides elavad puseriti hammastega
tegelased, kes istuvad aluspesus räpase köögilaua taga ning surfavad
internetis nurgapealsest pandimajast varastatud läpakaga, kasutades
selleks kõrvalmajas töötava Punase Risti salasõnaga kaitsmata
wifi-võrku. Unistades helgest homsest ja paremast tulevikust.
Aga
nüüd olen ma ise samale tasemele langenud. Pärast seda, kui ma sõitsin
Mercedes-Benzi peaaegu et lipulaevaga, mudeliga S500 L 4M, saan ma
suurepäraselt aru inimestest, kes tunnevad rõõmu kallite asjade
vaatamisestki – hästi teades, et nad ei saa neid mitte kunagi endale
lubada.
Sest eks toredusega harjub ju kiiresti, ja vähemalt
automaailmas on S-klass toreduse mõõdupuu. On võimsamaid ja kiiremaid
autosid, on suuremaid autosid ja ökonoomsemaid autosid, mis võtavad
vähem kütust – kui selline pisiasi peaks inimest, kes auto eest laias
laastus poolteist miljonit maksab, millegipärast huvitama peaks.
Aga
mitte ükski nendest ei saa S-klassile lähedalegi. Ja kui saavadki, on
S-klass jälle sammukese edasi astunud, sest mingi nipiga on Mercedese
inseneridel õnnestunud juba paarkümmend aastat S-klassi automaailma
teenäitaja rollis hoida – suur osa nendest lahendustest, mida S-klassi
puhul esimesena kasutusele võetakse, jõuavad aastate pärast ka teistele
autodele.
Näiteks mitteblokeerivad pidurid – esimest korda nägi
maailm neid mitukümmend aastat tagasi S-klassi mersul ja nüüd on need
küljes autodel, mida müüakse kaubamajade allahindluspäevadel
tosinakaupa nagu kanamune.
Uued elamused
Uusima
S-klassi üks vingemaid vigureid on muidugi distantsitundlik
kiirusehoidja. Iseenesest ei ole see mingi uus asi: kui sobiv kiirus
käes, vajutad nuppu ja võid gaasipedaali lahti lasta.
Kui mõni
suitseva diiselmootoriga 1988. aasta Nissan Bluebird ette jääb,
vähendab auto automaatselt kiirust, kuni juht kas gaasi vajutab või
möödasõiduks kõrvalritta reastub ehk takistus teelt kaob – kohe hakkab
kiirus tõusma. Selliseid kiirusehoidjad pakutakse vaat et kõikidele
miljonist kallimatele autodele.
Aga ainult S-klass saab omapäi
hakkama ka siis, kui eessõitev auto seisma jääb. Seda kogemust
kirjeldada on üsna võimatu, aga Tallinna inimesed võiksid kujutleda,
mis tunne on sõita hommikuse tipptunni ajal lennujaama juurest mööda
Tartu maanteed Liivalaia tänavani, ilma et kordagi pidurit vajutama
peaks.
Tõsi küll, alguses on see pisut hirmutav, sest auto ootab
viimase hetkeni, et juht ise pidurdaks. Aga kui oled juba veendunud, et
see üle kahe tonni kaaluv ratastel ookeaniaurik tõesti jääbki ise
seisma, harjub selle viguriga imekiiresti.
Ausalt öeldes tekib
küsimus, miks see auto juba ise rooli keerata ei võiks – näeb see ju
sama hästi või pareminigi kui juht, kuhu minna. Nimelt saab S-klassi
näidikuteploki – mida tegelikult pole olemas, see ilmub autot
käivitudes roolitagusele ekraanile nagu pilt arvutimonitorile – asemele
manada kuhugi auto esiotsa peidetud kaamerast tuleva mustvalge pildi.
See
võib tunduda mõttetu vidinana, sest sõita selle järgi ei tohi – kui
auto miljonileheküljelist käsiraamatut uskuda – ega õieti saagi. Aga et
kaamerapilt on palju kontrastsem kui palja silmaga nähtav, on sellest
öisel sõidul (päeval kaamera sisse ei lülitugi) siiski palju abi.
Sellele
aeg-ajalt nagu spidomeetrile pilku heites avastasin ühel hetkel
ekraanilt teeservas kükitava jänese, keda ma läbi tuuleklaasi ei
märganud.
Sõidurõõm on jäänud
Kuid
selliseid tehnikavidinaid võib autodele külge toppida iga firma. Nagu
ka igas võimalikus – ja inimese anatoomiat arvestades võimatus – suunas
liigutatavaid, soojendatavaid-jahutatavaid masseerivaid istmeid,
külmkappe, DVD-mängijaid ja televiisoreid.
Mida aga iga
autofirma ei suuda, on kogu selle hookus-pookuse juures auto autoks
jätta. S-klassiga sõites on tunne, et sa tõepoolest sõidad autoga,
millel on mootor, rattad ja umbes neli miljardit muud liikuvat osa,
millest mõned on õlised ja võivad käsi määrida.
Kui S-klassi
konkurentidest on üritatud autosolijad – ja juht nende hulgas – muust
maailmast täiesti ära lõigata ja seeläbi on kaotsi lastud ka sõidurõõm,
siis Mercedes on suutnud selle säilitada.
Muidugi ei vaeva
S-klassis sellised asjad nagu tuule- või mootorimüra ning asfaldiaugud
ei nõua endale erilist tähelepanu, aga sa märkad, et need on olemas.
S-klassiga sõites tekib tunne nagu kuningal, kes lahtises tõllas mööda
oma valdusi ringi sõidab ja aeg-ajalt imestusega märkab, et näe,
elatakse ka niimoodi.
Rõõm, mida viieliitrine 387-hobujõuline
mootor pelgalt oma olemasoluga pakub, on täiesti ainulaadne. Paljas
teadmine, et autol on selline mootor ja et soovi korral võiks... noh,
nii mõndagi, pakub mingit seletamatut rahuolu, nii et vajadus seda
kõike proovida kaob. Tundub kuidagi ebaväärikas. Labane. Piisab
teadmisest, et sul on parim auto, mida raha eest saab.
 |
Foto: Mercedes-Benz |
|
|
| | | Tarbija24 avalehe uudised |
|
|
Kaebusteraamat
|
|
