Too

Urve Vogt on sotsiaaltöötaja. Paberitööst rohkem meeldib talle suhelda inimestega. Ta leiab, et nüüd on ta küps aitama teisi, ja on veendunud, et igat probleemi saab lahendada.

Urve Vogti intervjueeris Virumaa Teataja.

Kes on üldse sotsiaaltöötaja?

Sotsiaaltöötaja ongi nagu imeinimene - ta teeb kõike, mis jääb sünni ja surma vahele. Ei ole valdkonda, mida sotsiaaltöötaja ei pea puudutama - sest sotsiaaltöö on elu. Sotsiaaltöö eesmärk on inimese toimetuleku tagamine ja selleks tuleb tegeleda kõigega.

Sotsiaaltöö vallas on lausa meelakkumine, võrreldes sotsiaaltööga hooldekodudes, mis on ühele õblukesele naisele raske nii füüsiliselt kui ka hingeliselt.

Te ei ole eluaeg sotsiaaltöötaja ametit pidanud.

Minu elu unistus oli saada algklasside õpetajaks. See ei täitunud. Vahepeal kasvatasin suureks oma neli last ja küpses eas läksin Rakvere pedagoogikakooli sotsiaaltöö eriala õppima. Ilmselt on see minu kutsumus. Minu ajal ei olnud võimalik sotsiaaltööd õppida, see võimalus tuli koos Eesti vabariigiga.

Ma tunnen, et see on töö, mida ma tahan teha. Olen mõelnud, kas ma oleks olnud seda võimeline tegema ka noorena - vaevalt küll. Ma mõistan neid noori, kes õpivad sotsiaaltöötaja ameti, teevad seda tööd paar aastat ja lähevad teisele alale. Mitte isegi raha pärast, vaid nad lihtsalt ei ole sotsiaaltööks valmis – on vaja elukogemust, mis veel puudub.

Tulete kell 8 oma kabinetti, mis hakkab edasi juhtuma?

Juhtuma hakkab juba varem, kodus. Hommikul hakkab helisema mobiil, info jookseb kätte. Iga päev on kordumatu.

Tuled hommikul tööle ja sa ei tea, mis juhtuma hakkab. Võib olla üks sündmus vallas, mis lööb kogu päevaplaani

sassi. Mõni põleng, õnnetus, avarii. Lähed sinna, kus sind on vaja.

Kõige rohkem meeldivad mulle esmaspäev ja neljapäev, mil on vallakodanike vastuvõtt.

Aga teen ka kodukülastusi, näiteks siis, kui inimene vajab endale hooldajat, käin kodust olukorda uurimas. Samuti käin üksikvanurite ja puudega inimestega arsti juures, kui vaja.

Vallarahva arvates on valla sotsiaaltöötaja ülesanne ainult toetusi jagada. Aga toetus on ainult jäämäe tipp. Meie ülesanne on ennetada, et inimene vajaduseni toetust saada üldse ei jõuaks. Praegu on Haljala vallas vaid üks toimetulekutoetuse saaja. Oleme selles suhtes õnnelik vald, et meil on palju tööandjaid.

Millise murega tullakse?

Igasuguse murega. Täna hommikupoolikul näiteks tuli inimene, kel oli mure, et sahk lükkas tema teeotsa kinni ja ta ei jõua ise lahti kaevata. Teisel inimesel suri isa ja ta vajab rahalist toetust matusteks. Korraldasin ühe puudega inimese transporti.

Samuti on vaja päris palju pabereid täita. Paberitööd ja inimestega suhtlemist on umbes pooleks.

Kas on suured käärid inimeste vajaduste ja võimaluste vahel?

Rahvas ei nõua midagi võimatut. Käivad täiesti tavalised inimesed täiesti tavaliste muredega.

Minu põhimõte on aidata inimest nii, et ta abi saaks. Ma ei pea õigeks anda 100 krooni toetust, millest abi pole, või öelda vanainimesele, et ta peab sinna või sinna asutusse minema. Ma ajan ikka asja selle memme eest lõpuni.

Milline oli viimane juhtum, mis südame soojaks tegi?

Täna näiteks käisin korraks kabinetist väljas ja tagasi tulles oli mu laual kohuke. Väga väike asi, aga tegi rõõmsaks, sest üks klient oli selle heast südamest toonud.

Ja hiljuti sain huvitava telefonikõne noormehelt, kes ütles oma nime, aga ma ei suutnud teda meenutada. Nimelt kui kaheksa aastat tagasi tulin valda tööle lastekaitsetöötajana, tegelesin poistega. Tuli välja, et ta oli üks poiss sellest rühmast ja ta otsis mu üles, et öelda, et tal läheb hästi. See teeb südame soojaks.

Kas teid on sõimatud ka?

Minu töö juures ei saa midagi tõlgendada sõimuna – need on arusaamatused. Inimene tuleb, ta on pahane, tal on arusaamatus, mis tuleb lahendada. Sotsiaaltöötaja ei saa olla, kui tunda, et keegi sõimab.

See töö peab lihtsalt meeldima. Tulen tööle ja võtan sotsiaaltöötaja rolli ning unustan ära kõik muu – oma pere, oma asjad. Ja kui õhtul koju lähen, olen pereema, siis on minu elu.

Kas panete kell viis kabineti ukse kinni ja väljute oma ametnikurollist või võtate ka tööd koju kaasa?

Nüüd juba oskan tööd ja eraelu lahus hoida. Aga päris kell viis ma töölt ära ei lähe. Varsti on kaheksas nädal, mil ühel päeval jõuan koju kell pool kümme õhtul, sest meil käib praegu Gordoni perekool, ja et vald on suur ja igaühel pole liikumisvõimalust, tuleb mul koolitusel osalevad emad koju viia.

Millised on kõige teravamad probleemid, mis teini jõuavad?

Kui ma tööle tulin, oli kõige suurem probleem tööpuudus ja vähene raha. Nüüd on aga palju peresiseseid muresid. Vanemad ei tule toime oma teismeliste lastega, naised on hädas oma alkohoolikust mehega, vastutustundetu isaga, kes ei maksa elatist.

Kas on ette tulnud ka selliseid juhtumeid, mis hoolimata teie elukogemusest on olnud väga-väga rasked?

Neid juhtumeid on väga palju. Laste eemaldamine peredest. Sihilikud tapmised. Vägivald.

Aga tuleb aidata mõlemat poolt, nii kannatanut kui kurjategijat.

Ka see, kes vangi läheb, tuleb ühel päeval valda tagasi ja temaga tuleb tegeleda. Need on rasked asjad. Peab tegutsema mõistusega. Südamega muidugi ka, aga mõistus juhib.

Raske on ka siis, kui sa näed olukorda, kus asjaosaline ei tahagi muutust, siis ei ole sinu pingutamisest midagi kasu. Ka see on raske.

Kuidas te puhkate? Kuidas saate igal hommikul rõõmsalt tööle tulla ja jaksate naeratada ka siis, kui klient on pahur?

Käin maakonna sotsiaaltöötajatele mõeldud supervisioonil. Ja loomulikult aitab oma pere. Ilma pereta seda tööd ei tee.

Varasematel aastatel oli tõesti kogu pere haaratud, praegu saan üksi hakkama.

Näiteks aitas mees lastekodulapsel kolida ja remonti teha. Aga see on läbitud etapp, nüüd oskan neid asju juba teisiti korraldada. Pere on mind väga palju toetanud ja hoidnud läbipõlemast.

Aga käin ka võimlemas ja kepikõndi tegemas.