Auto

Kas nad kodus ka sedasi teevad? Tõstavad taldrikule viineri ja lödistavad sinna kõrvale kolm eri värvi kuhjakest? Ei, sest olgem ausad – et sellest kompotist ühegi kastme maitset tunda, peavad maitsemeeled olema sama tundlikud kui Kalev Keskkülal.

Kõikide teiste jaoks maitsevad kokkusegatud sinep, ketšup ja majonees täpselt sellena, milleks nad segatuna muutuvad – lögana.

Nii et ilmselgelt ei nõua nudipäised vennikesed kolme kastet selleks, et oma gurmaanlikke kalduvusi demonstreerida. Vaene kassapidaja peab kolme tuubiga plörtsutama ainult sellepärast, et kabanossi või frankfurteri hind on üks, olgu kastmeid üks või kolm.

Puhtast ahnusest ajavad inimesed näost sisse mingit möga, mis neile tegelikult ei maitse! Kui iga kastme eest tuleks kas või 50 senti juurde maksta, lepiks kõik ühega.

Insenerimõtte tippteos

Ahnus ja saamahimu on viinud nii kaugele, et naljalt ei õnnestu enam isegi autot maha müüa, kui sellega igasugu nasvärki kaasa ei lubata.

Näiteks Lexuse vingeima mudeli LS tippversiooni 600h L ostjad saavad autoga kaasa väikese vietnami tüdruku, kes istub pakiruumis ja sõidu ajal tagapingil istuja selga masseerib. Öösel, kui auto garaažis seisab, poeb tüdruk pakiruumist välja ja lippab Kopli hiinakasse nuudleid sööma.

Ma olen küll kindel, et Amnesty International, Punane Rist ja ühendus Piirideta Feministid vaatavad sellisele asjale viltu, aga samas on roidunult tagaistmel lebaskleda ja shiatsu-massaaži nautida nii pagana mõnus, et selle nimel võib paar hukkamõistvat pilku ära kannatada küll.

Tänuväärsel kombel on Lexuse insenerid taibanud, et kliendid ei viitsiks ainult selleks, et masseerijat käsutada, vietnami keelt ära õppida, ja on tagaistme käetukke peitnud puldi, mille klahve muljudes massaaži intensiivsust ja tüüpi valida saab. Oivaline lahendus.

Nagu seegi, et õigust öelda LS 600h L-il tagaistet polegi. Tavapärane istekoht on ainult juhi taga, kõrvalistuja-poolsel küljel võib tagaistuja ottomanil lebada, jalad üles tõstetud. Kes nüüd arvab, et kui selga masseerib vietnami preili, siis jalgu tõstab sõstrasilmne nuubia poisike, eksib.

Jalatugi tõuseb elektriga ja selle kergitamiseks tuleb enne vajutada nuppu, mis esiistme võimalikult ette sõidutab ning selle seljatoe kokku klapib, et härral parem väljavaade oleks. Kindlasti saab selle nupuga pikal ja igavaks kippuval autosõidul palju nalja, kui tagaistuja järsku esipingil reisijat edasi-tagasi sõidutama ja teda istme seljatoega küüru suruma hakkab.

Auto sõidutamiseks

Ning kui seda nalja küllalt naerdud on, võivad tagaistujad laest alla kolksatavalt – vabandust, surisevalt – LCD-ekraanilt filmi vaadata. Eesistujad jäävad sellest lõbust liikuvas autos ilma, keskkonsooli topitud ekraan sõidu ajal filme ei mängi.

Ja siinkohal saabki selgeks pikendatud kerega LS-mudeli eripära – see pole mitte auto, millega sõita, vaid milles end sõidutada lasta. Kõige toredamad kellad ja viled on seatud tagaistujaid rõõmustama, eesistujad võivad meelelahutuseks raadiokanaleid vahetada. Ehkki tagaistmelt saab puldiga neidki juhtida.

Seetõttu võib LS 600h Li juhtimine üsna igavaks osutuda – mugavaks ja muretuks, sest auto teeb peaaegu kõik juhi eest ära, ent igavaks. Kuna auto on loodud arvestusega, et see peab seesolijad ümbritsevast maailmast eraldama, on seal nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas habe kasvas. Paraku on Lexuse insenerid selle eraldamisega natuke liiale läinud ja ka rooli ratastest eraldanud, sest mingit tagasisidet see juhile ei anna.

Sõiduelamus – kui auto sõna otseses mõttes hirmutav võimsus välja arvata – jääb seetõttu üsna kesiseks. Käigukasti juurest leiab küll nupu kirjaga Sport, aga klõbista seda, kuidas tahad, ei muutu sest muud kui et põntsud, millega auto suuremaid auke neelab, kõlaks justkui valjemalt. Maailma esimene kaheksakäiguline käigukast vahetab ikka käike nii, et isegi tahhomeetriosuti ei pane seda tähele, ja mootori häält pole ikka kuulda.

Nii et igavuse peletamiseks tuleb midagi välja nuputada. Näiteks proovida midagi küljeaknast välja poetada. Ma ei kutsu nüüd kedagi üles maanteele prügi pilduma, aga olgem ausad, aeg-ajalt tahaks ikka midagi aknast välja visata. Olgu siis niisama lustiks või näiteks on teemoonaks ostetud kukkel hullusti pudisenud ja tahaks puru linnukestele puistata.

LS 600h L-is soovitan küll mitu korda mõelda, enne kui midagi sellist ette võtate – kuigi sellel autol puuduvad igasugused sportlikud ambitsioonid, on autole antud pooleldi lutsutatud klaaskommi meenutav kuju, mistõttu kõik, mis aknast välja poetatakse, tuleb viuhti! sisse tagasi.

Eriti nõmedasse olukorda paneb see suitsumehed, sest pole just teab kui elegantne sõita kaks miljonit maksva autoga vastu puud ainult seetõttu, et püüdsid suitsukonist süttinud pükse kustutada.

Juhtimise kesine rõõm

Ehkki LS 600h L-i turvalisust arvestades poleks kahjud eriti suured. LS 600h L on ilmselt maailma ainus auto, millel on turvapadi ka suure varba ühe nii väikese luu jaoks, et sellel pole nimegi.

Kuna praeguseks on keskmine autokülgede lugeja ilmselt juba hullunud, kaks tabletti nitroglütseriini neelanud ja klaasi suhkruvett joonud, mõni sõna ka Lexuse lipulaeva sõiduomadustest. Kui LS 600h L oleks inimene, võiks öelda, et tema vanemad on korralikud inimesed ja tema kinderstube esmaklassiline.

Ent nagu sellised inimesed kipuvad nii igavad olema, et kui nad teid õhtul kokteilibaari kutsuvad, valetate, et teie bernhardiin ootab kutsikaid ja te peate koju tõttama, ei paku ka LS600 h L erilisi elamusi. Jah, auto võimsus on muljetavaldav – 669 hobujõudu ja suurim pöördemoment 820 njuutonmeetrit lennutavad auto paigaltstardist sajakilomeetrise tunnikiiruseni 6,3 sekundiga, aga juhil ei ole sellest aimugi, sest mingit tunnet, et auto liigub, ei teki korrakski.

Kõige rohkem meenutab LS 600h L-iga sõitmine seda, et Baruto on su sülle haaranud ja kannab sind kätel. Istud suures nahktugitoolis, näpid nuppu, mis istmiku alla jahedat õhku pahistab, ja vaatad, kuidas puud mööda vilksatavad. Pisut igav, kas ei tundu?