| Eesti Lambakasvatajate Seltsi andmeil peetakse Eestimaal umbes 50 000 lammast, kirjutas Virumaa Teataja. «Vähe,» tõdes seltsi juhatuse esimees Hillar Kalda, kes on ise suure lambakarja omanik Jõgevamaal. Kui jagada toodetava lambaliha kogus eestlaste arvuga, tuleb aastas inimese kohta vaid pool kilo lambaliha. «Nõudlus on aga palju suurem,» nentis Kalda. Kuigi maakodude juures võib juba rohkem lambaid näha kui mõni aasta tagasi, ei saa rääkida, et lammas on tulutoov loom. Vinni vallas Puka külas elav loomaarst Hugo Vaino peab väikest lambakarja ligi kümme aastat. «Lambapidamine on rohkem elulaadi kui kasusaamisega seonduv tegevus,» arvas Vaino. Oma põhjendus, miks lambaid ikkagi nii vähe peetakse, on PRIA andmetel Eesti suuruselt kolmandat, 1330 lambast koosnevat karja pidaval OÜ Rägavere Mõisa omanikul Morgan Hammerbeckil. «Lambaliha hind on kõrgem, kui enamik inimesi on valmis maksma, ja seega valitakse sealiha,» arutles Hammerbeck. Mõisaomaniku sõnul on sealiha tootmine lihtsalt efektiivsem: «Lambale kulub 7-8 kilogrammi vilja, et eluskaalus kilo juurdekasvu saada, sealiha puhul on selleks 2,5-3 kilo. Samuti saab lambast lihaks kasutada ainult 43-44%, seast aga palju rohkem.» Üks põhjus, miks tavalistes söögikohtades lambapraadi ei pakuta, on kindlasti ka see, et kodus tapetud looma liha ei luba tervisekaitsenõuded müüa. Kasvataja peab lamba tunnustatud tapamajja vedama, seal üle 200 krooni teenustasu maksma, ja alles siis võib ta liha müüki pakkuda. Toimetas Martin mutov, reporter |
