Lepitajate ühingu nõustaja Helle Niit tõdes, et perelepitamine on üsna uus teenus ning seda pakkuvaid inimesi võib Eestis üles lugeda kahe käe sõrmedel ja need vähesedki on peamiselt Tallinnas. Häda on selles, et nõustajad tegutsevad riigi toeta ja omaalgatuslikult. Praegu on kohustuslik lepitusmenetlus ette nähtud vaid siis, kui vanem rikub lapsega suhtlemise korda, mis on kohtu seatud. Niidu sõnul ongi lepitajaid enim vaja küsimustes, mis puudutavad lapsega suhtlemist ja elatise maksmist. Kaks maakonna peale Niidu hinnangul peaks olema vähemalt kaks lepitajat maakonna kohta. Seda enam põhjusel, et viimasel ajal on kohtud ja advokaadid hakanud sagedamini inimesi nõustajate juurde saatma. Tartu maakohtu kohtunik Lea Aavastik tõdes, et kohtunikuna mõjutab tema otsust tülli pööranud inimeste suhtumine nõustamisse. «Kui vaidlus käib lapse üle ja ma teen vanematele ettepaneku minna psühholoogi juurde, siis tõlgendan sellest keeldumist hoolimatusena lapse suhtes,» rääkis ta. Justiitsministeeriumis valmiv lepitusmenetluse seaduse eelnõu ongi eelkõige mõeldud perelepituse teenuse kättesaadavaks muutmiseks. Laiemas plaanis hakkaksid lepitajad klaarima ka teisi eravaidlusi, näiteks naabritevahelisi tülisid. Ministeeriumi eraõiguse talituse nõuniku Karin Rammo selgitusel toimuks perelepitus kõrvuti kohtumenetlusega, kuid et plaanis on anda lepitaja juures sõlmitud kokkulepetele õiguslik jõud, siis vähendaks see ka kohtute koormust. Ministeerium hakkab kava järgi pidama lepitajate registrit ja tegema nende üle järelevalvet. Tavapärasest psühholoogilisest nõustamisest peaks lepitaja töö erinema selle poolest, et tal on õigus pakkuda ka lahendusi ja anda nõu, ehkki sealjuures ei tohi ta kaotada erapooletust. Lisaks on lepitaja juures sõlmitud kokkulepe kavas võrdsustada täitedokumendiga, mida võib kasutada kohtus. Ministeeriumi kava järgi võiksid lepitajateks hakata eeskätt advokaadid ja notarid, kuid ka psühholoogid ja sotsiaaltöötajad. Vähemalt esialgu pole kavas lepitust kohustuslikuks muuta, kuid kohtunikud saavad õiguse suunata omavaheliste suhetega puntrasse jõudnud inimesi lepitaja juurde. Notarid ei sobiks Eilsel perelepituseteemalisel ümarlaual laitsid pereasjadega tegelevad kohtunikud notarite kaasamise aga maha. Nende hinnangul on õigem, kui lepitajatena töötaksid psühholoogilise ettevalmistusega inimesed. «Olen ise jurist ja teise juristi nõuannetest enam vajan lastega seotud kohtuasjades sellist abi, mis aitaks mõista, mis on lapsele kõige parem,» ütles kohtunik Lea Aavastik. Notarite puuduseks pidas ta ka pikki järjekordi ja kõrgeid hindu. Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Anu Rannaveski pidas võimalikuks, et esimestel aastatel on lepitus riiklik teenus, mille eest maksab inimese asemel riik või kohalik omavalitsus. |
