|
Eesti kinnisvaraturu viimaseid aastaid iseloomustab uskumatu tormilisus. Seda
nii tehingute arvu plahvatusliku kasvu kui hinnatõusu osas. Näiteks ainuüksi
2005. aasta teises kvartalis kasvasid Tallinna äärelinnade korterite hinnad üle
60 protsendi.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | irw
päris tore on seda artiklit pool aastat hiljem lugeda. reaalsus on see, et tehingute hulk on langenu...
tohlakas
Mina küll soovitaks ostmisega venitada. Paistab, et müüjatel on tõsiselt hapnik ostma saamas. Makste...
|
|
Sisuliselt tähendab see seda, et mõned kuud tagasi miljon krooni maksnud
korteri hind tõusis kiirelt 1,6 miljoni kroonini. Tallinna äärelinnade turult
alanud kasv kandus kiirelt üle teistesse linnaosadesse ning linnadesse ning
sarnaselt prognoosidele jõudis kiire kasv 2006. aasta suveks maade ja eramute
turule.
Paari aastaga kerkisid kinnisvarahinnad enam kui kahekordseks ning oli juba
varem teada, et kauaks selline olukord kestma ei saa jääda. Käesoleva aasta
alguses hakkaski turg tasapisi kinni kiiluma. Kevadeks-suveks langes tehingute
arv kinnisvaraga umbes kuuelt tuhandelt vaid paarile tuhandele kuus. Seda
mõjutasid eelkõige kallinenud laenuintressid - Euribor on paari aasta ga tõusnud
kahelt protsendilt 4,7 protsendile - mis kahandas inimeste ostujõudu ning
pankade karmistunud laenupoliitika, et vältida kaheldava maksejõuga klientide
makseraskustesse sattumist.
Nüüdseks näitavad kõik märgid, et mõne kuu jooksul enam kui kümnendiku
langenud kinnisvarahinnad on tekitanud turul taas elavat huvi. Ehkki pangad on
laenuandjana varasemast oluliselt konservatiisemad ning Euribor püsib kõrgel, on
pidevalt kasvav keskmine palgatase ostujõudu taas kergitanud ja vahepeal oma
kodu vahetamisest loobunud ostjad on turul jällegi aktiivsed.
Praeguse seisuga võib väita, et ehkki paljud kinnisvaraobjektid on ikka veel
üle hinnatud, on juba selgeks saanud hind, millega huvilised need ära ostaksid.
Ja see hind on keskmiselt 5-10 protsenti madalamal, kui enamus müüjaid oma kaupa
pakuvad. Samas on pakkumiste hulk niivõrd suur, et müüjad konkureerivad omavahel
tihedalt ning igas tootegrupis leidub müüjaid, kes on valmis hinna langetama
ostjatele sobivaks.
Kui kiratsevatel suvekuudel oli pankadesse esitatud laenutaotlusi alla 2000,
siis praeguseks on nende hulk kasvanud juba umbes 5000le, mis näitab selgelt, et
ostjaskond on turul taas aktiivseks muutumas. Võrdluseks, absoluutsetel
tippaegadel oli taotlusi kuus umbes 8000.
Märkimisväärne on ka Tallinna Lasnamäe linnaosa roll turu prognoosimisel -
oma suuruse ning elanikkonna mitmekesisusega on linnaosa muutunud omamoodi turu
indikaatoriks ja suur osa olulistest muudatustest saavad alguse just eelkõige
sealt - seda nii elanikkonna emotsionaalsuse kui hinnatundlikkuse tõttu. Praegu
on juba näha, et seisak hakkab Lasnamäel läbi saama, ning korterid, mille hind
ei ületa oluliselt 20 000 krooni ruutmeetri kohta, on jällegi nõutud kaup.
Paraku ei saa või ei taha paljud kinnisvaraomanikud oma vara hinda langetada.
Samuti võib öelda, et eelkõige mõningad tugeva finantskoormuse all ägavad
arendajad satuvad lähiajal küllaltki raskesse seisu, sest laenutähtajad
pitsitavad ning hinna ja kvaliteedi suhtele mitte vastavate objektide puhul on
oodata pankade surve tõttu teatavat hinnaalandust. On teada, et paljud
kinnisvaraotsijad kasutavad just seda loogikat, et veenda ennast ning teisi
terve turu keskmise hinnataseme tulevases languses. See loogika pole aga siiski
eriti vettpidav, kuna sellised arendajad on selges vähemuses ning pigem saab
olema tegemist mõningate ebaõnnestunud projektide omanikuvahetusega kui terve
turu mõjutamisega.
Hoolimata pessimistlikest ning isegi mõneti kurjakuulutavatest nootidest
annavad üldised näitajad siiski alust prognoosida, et sügise jooksul hakkab
Eesti kinnisvaraturg vaikselt, kuid järjekindlalt taastuma. Kindlasti ei tule
ette enam varasemal tasemel hinnatõuse, pigem on oodata teatud ülehinnatud vara
puhul mõningast korrektsiooni, kuid tehingute intensiivsuse poole pealt on
ilmselt turg juba põhjas ära käinud.
Oluliseks vaheks võrreldes paari aasta taguse ajaga on aga seik, et müüjate
diktaat on täielikult lõppenud ning nüüd otsustab ostja, millise hinnaga ja
millist vara ta osta tahab. Varem oli ostja tihtipeale sundseisus ja tehing
sooritati objektiga, mis parasjagu kätte saadi.
Siinkohal ka soovitused kinnisvaraotsijatele - praegu ei ole põhjust enam
vara ostmist edasi lükata. Suurem hinnalangus on ilmselt möödas ning sobiva vara
korral on mõistlik teha selle müüjale endale taskukohane pakkumine. Ka vara
omanikud on endale teadvustanud, et küsitud hinnaga ei pruugi tehing teoks saada
ning hinnaläbirääkimistel ollakse külaltki paindikud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti kinnisvaraturul on müüjate keskne turg
asendunud ostjatekeskse turuga, mis kätkeb endas kauplemisruumi, suurt valikut
ning inimväärset kohtlemist müüjate poolt, mis kahjuks mingil hetkel suurte
kasumite tagaajamise käigus kaduma kippus. |
