Värsket Eesti kartulit ja maasikat ei tasu turult veel otsida, välismaiseid suvevilju leiab sealt see-eest üsna suures valikus, näitas Postimehe luurekäik Tallinna Keskturule.

Eesti tomat võistles eile Tallinna Keskturu lettidel Poola omaga ja oli keskeltläbi poole kallim.
Foto: Toomas Huik

Poola üsna koduse välimusega maasikate hinnad algavad 23 kroonist, Hispaania omad – need, mis näevad välja nagu steroide täis pumbatud – maksavad 38 krooni. Kreeka maasikad mahuvad 26-kroonise kilohinnaga vahepeale.

Kui mullu võis enne jaanipäeva turult juba värsket kodumaist maasikat osta, siis vähemasti eile neid silma ei torganud. Samas olid välismaiste maasikate müüjad end sisse seadnud juba turuväravas ning nende juurde lookles järjekord.

Kõige populaarsemad paistsid olevat Hispaania marjad. Kes seda täpselt teab, kuidas hispaanlased kõigile oma konteinerites valmivatele viljadele nii pakatava välimuse suudavad anda, kuid ostjatele paistis see mõjuvat.

Ilmad liiga külmad

Murelid – Ungari omad 80 krooni, Poola kaup 50 krooni. «Ungari omad on paremad,» teatas müüjaneiu Tatjana naeratades. «Suuremad ja värskemad.» Postimehe fotograaf mekkis ja ütles, et täpselt nii ongi.

Turu bussijaama poolse värava esine oli tihedalt palistatud kartulimüüjatega, kuid värsket maaubinat oli raske leida. Üks Itaalia värskeid kartuleid müüv daam küsis suurte, kuid pisut räsitud välimusega mugulate eest 15 krooni.

Eelmise aasta kartuli hinnad algasid kolme krooni kandist. «‘Ants’, 3» ja «‘Ants’, 3,5», ilutses Pärnumaalt Paikuselt turule tulnud talupidajate Heiki ja Urve Altmarti järelkärul hinnasilt.
«No kus sa värsket saad, külm on ju!» teadis Heiki Altmart rääkida. «Meiegi oleme igal aastal kasvuhoonest varajast kartulit saanud, aga praegu on seal ainult pruun maa.»

Tänavu varakult turulkäimist alustanud Altmartide jaoks oli eilne turupäev eelviimane – ka mulluse kartuli varu on otsa lõppemas. «Inimesed lausa küsivad, kas sügisel tuleme ikka tagasi – mõnelt müüjalt võib kohaliku kartuli pähe teab mida saada,» muigas peremees. «Räägitakse, et just suurte autode pealt laaditavaid kartuleid ei tohiks üldse osta.»

Hispaania võidukas

Ning lisas kavalal ilmel: «Vaadake kas või siia kõrvale, kus ‘Läti kollast’ müüakse. Ma olen ‘Läti kollast’ küllalt näinud, sel kartulil pole sellega mingit pistmist.»

Ehkki turukaup oli selleks ajaks üle vaadatud, ei tõmmanud fotograafi ega ajakirjanikku tagasi toimetuse poole. Seepärast laotasime turust kaugemal oma maasikad pingile ja luiskasime esimesele mööduvale kenale neiule, et korraldame degusteerimist.

«Kreeka?! Noo...,» venitas maasikamaias abiturient Kristel Koidu pisut umbusklikult Kreeka maasikat mekkides. «Mkmm. Pole hea. Selline tihe nagu tärklise maitsega.»

Hispaania maasikatel oli degusteerija sõnul juba natuke maasikamaitset. «Hapuvõitu on, aga üsna sarnane kodus kasvatatuga,» tõdes ta. Poola marjad olid tema hinnangul veel pisut hapukamad ja «nagu vettinud olemisega».

«Hispaania maasikad on ikka kõige paremad,» kiitis neiu. «Tee või toormoosiks. Talvel on ju alati vaja midagi pannkoogi peale panna.»