Harilaiu hing on tuul. Seda on näha kolmnurkseks surutud mändidest ja
kadakatest, rannast, kus liiv on kivikeste ümbert minema puhutud, ning
veepihust, mis lainemurdude kohale paiskub. Isegi seal, kus iilide mõju
esmapilgul ei märka, on see tegelikult olemas, kirjutab Sakala.
Kirde pool varjab Harilaidu veidi Undva nina ja lõunaküljest Vilsandi saar,
ent läänetuultel on maad jõudu koguda juba Rootsi rannast saadik.
Saarlased ütlevad küll, et eks tule Harilaiulgi vaikseid päevi ette, kuid
seistes selle kaugeimas tipus Kiipsaare nukil, on väga raske kujutleda, et
sealne lõõtsumine kunagi lakata võiks.
Tuul on ka põhjus, miks Harilaid kuidagi oma kuju ei taha säilitada.
Ulgumerelt vabalt ligi pääsevad tormid lõhuvad tema kallast ning kannavad liiva
ühest küljest muudkui minema. Veidi eemal jääb pinnas taas pidama ja nii
liigubki rannajoon üha edasi.
Ühest otsast kuludes ja teisest järjest kerkides on Kiipsaare neem pöördunud
viimase sajandi jooksul tublisti põhja poole ning veninud kitsamaks ja pikemaks.
Temast risti üle poolsaare kagusse jääva Kelba nuki juurde on läänerannikult
tulnud liivast tekkinud maasäär, mis kasvab nii jõudsalt, et seda võib varsti
pigem maareieks nimetada.
Kuigi tormide mõjul muutub ajapikku ka paljude teiste Eesti liivarandade
joon, tuleb seda harva ette säärastes mastaapides nagu Harilaiul. Eesti
geoloogiakeskuses 2002. aastal valminud mereranniku seire aruandes toovad
autorid Jüri ja Andres Kask 1957. ja 1988. aasta andmeid kõrvutades välja
hämmastava tõiga: 31 aasta jooksul taganes rand Kiipsaare majaka juures tervelt
90 meetri võrra.
Nii pole midagi imestada, et praegu uhuvad mahajäetud tuletorni lained, ehkki
1933. aastal ehitati see veepiirist turvalise 25 meetri kaugusele.
Kusagil Saaremaal on kallutatud torn
Aastate vältel on meri majakal usinasti vundamendialust uuristanud ning
eelmisel kümnendil vajus see vee poole viltu. Ennustused, kui kaua kohalik Pisa
torn veel püsida suudab, kõnelevad eri keelt.
Ühtede meelest plärtsatab see peagi täies pikkuses lainetesse ning enne selle
tippu ronimist tuleks ettevõtmist hoolikalt kaaluda. Teised usuvad, et majaka
jonnipunni põhimõttel valatud vundament hoiab teda kaua püsti. Ilmselt loodab
seda ka eraomanik, kes meremärgi eest 2003. aastal Kihelkonna vallale 777 777
krooni maksis. Samas jäävad majaka juurde kuuluvad majavaremed, mille taastamise
võimalus sellises kohas paneks paljudel suu vett jooksma, talle ka torni
hävimise korral alles ja võib-olla olidki need investeeringu peamine põhjus.
Praegu on nii varemed kui majakas hüljatud ning Kiipsaare nukk näib
unenäolise maailma lõpuna. Tõenäoliselt just seepärast valis režissöör Sulev
Keedus selle koha filmi «Somnambuul» tegevuspaigaks ning tegi viltuse majaka
kogu Eestis kuulsaks.
Loodetavasti paneb torn-jonnipunn merevoogudele ja tormituultele veel pikalt
vastu ning jääb ka reaalsuses rändureid rõõmustama. On ju temast saanud
Harilaiule samasugune kaubamärk, nagu on Viljandile rippsild.
Ei maksa aga arvata, et Vilsandi rahvusparki kuuluval poolsaarel muud
ligitõmbavat pole. Kaugel sellest! Seal on küllalt sellist, mille pärast tasub
auto ja praamiga kolmsada kilomeetrit maha sõita, et lõpuks kümnekilomeetrine
matk ette võtta.
Vanakuradi kätetöö
Alles mõne aasta eest polnud vaja Kiipsaare majaka juurde jõudmiseks autost
väljagi tulla — muidugi kui masin just liiva sisse kinni ei jäänud. Huviliste
hulgad kasvasid nii suureks, et rahvuspargi juhtkonnal tuli tee looduse
säästmiseks enne poolsaarele viivat maasäärt kinni panna.
Kohalike sõnul sõidavad mõned hoolimatud ja ülbed tegelased tõketest küll üle
või mööda, kuid tagasiteel ootab neid enamasti ees kohtumine
keskkonnainspektoriga.
Muidugi tuleks sõiduk parklasse jätta ka siis, kui keegi seda tegema ei
sunni. Vaid jala või rattaga liikudes on võimalik nautida kõike Harilaiul
leiduvat. Isegi kiviklibune, üksikute noorte mändidega pikitud maasäär, mis
autoga sõites lihtsalt mööda libiseks, on kergele kõledusele vaatamata sedavõrd
omapärane, et tasub seisatada ja seal veidi ringi vaadata.
Kunagi laius selle koha peal meri ning Harilaid oli tõeline laid nagu tema
Vormsi ja Hiiumaa vahel laineid murdev nimekaimgi. Ent nii nagu maakoore
kerkimise ja setete kuhjumise tõttu sai veealusest vallseljakust paari tuhande
aasta eest saar, muutus ta tõusu jätkudes umbes kolmsada aastat tagasi
poolsaareks.
Rahvajuttude järgi on Harilaiu tekkes süüdi hoopis Suure Tõllu eest põgenenud
Vanapagan. Saaremaa loodenukas avastanud ta ennast ummikusse jooksnud olevat
ning seepärast hakanud ta Rootsi silda ehitama. Töö katkes Kiipsaare nukil, sest
Saare vägilane jõudis pärale ning paharet hüppas vette ja uppus ära.
Kahjuks ei ole esivanemad täpsustanud, kas Harilaidu ehtivad järved tegi
Vanatühi iluarmastusest või olid need ehituspraak. Õnneks aitab meid selles
küsimuses hädast välja teadus. Õigupoolest pole siin teadustki tarvis. Tuleb
vaid maitsta nende järvede vett ning kohe saab selgeks, et kunagi on need olnud
merelahed.
> Loe edasi |
