Prantsusmaa pealinn asub kilomeetrite poolest küll kaugel, kuid otselennuga
Tallinnast saab kohale kolme lennutunniga. Arvestades ajavahet, jõuab Eestist
kell 11 välja lennates kell 13 kohale ja terve päev on ees, kirjutab Pärnu
Postimees.
Seda muidugi juhul, kui Estonian Airi nimetatud lendu näiteks Dubrovnik Air
ei opereeri ja lennuk ei jõua kohale õigeks ajaks. Siis passid Tallinna
lennuväljal poolteist tundi tühja nagu tropp, selmet juba kuskil Saksamaa või
Belgia kohal heljuda. Tavaliselt nii muidugi ei juhtu. Kellel juhtub, on
lihtsalt selline inimene, kellel ikka juhtub sedalaadi asju.
Lihtsalt jalutada
Pariisi Charles de Gaulle’i lennuväli on igavene suur lahmakas, kokku kolm
terminali, mille vahel sõeluvad lennuvälja tasuta bussid. Väljud esimesest
terminalist, otsid pilguga rongijaama, aga asjata, sest selleni jõudmiseks tuleb
bussile minna. Buss on ilus ja rahvas sõbralik, ainult üks itaallane karjub oma
mobiili, mis prantslasest bussijuhile sugugi meeltmööda pole.
Kui buss peatusesse jõuab, sõimavad itaallane ja prantslane veel tükk aega
teineteist omas keeles. Kas bussijuhile ei meeldi mobiiltelefonid või hoopis
itaallased, ei saa aru.
Rongiliiklus on Prantsusmaal aus ja tihe. Reisimise teeb ladusamaks see, kui
osta kodumaalt kolme päeva pilet, mis hõlmab viis tsooni, selle sees lennuväli.
Sellega võib sõita neis tsoonides nii rongis, metroos kui bussis.
Et tegu pole ärakorraldatud turismireisi, vaid reisiga meetodil
«paks-valge-eurooplane-sõidab-paariks-päevaks-lennukiga-Pariisi-tuulduma», tuleb
broneeritud hotell üles otsida. Reisikorraldaja pani kinni kolmetärnise Axel
Opera. Grands Boulevards’i metroojaamast mõni samm ja, nagu hiljem selgub,
Louvre’ist kolmveerand tunni jalutuskäigu kaugusel.
Tuhat krooni öö nina pealt tagab korraliku toa vaatega kinnisesse meeter
korda meeter siseõue ja külma buffet’ hommikusöögi. Et hotelli vastuvõtus
töötaval neiul on hea nina, pakub ta kohe välja suitsetajatele mõeldud numbri
neljandal korrusel. Korruste vahel sõidab lift, millesse mahub kaks keskmist
kasvu sissetõmmatud kõhtudega inimest ja ridikül või üks pagasita suurem
inimene.
Louvre asub hotellist, nagu öeldud, vähem kui tunnise jalutuskäigu kaugusel.
Pariis on jalutamiseks ideaalne. Iga hoone on omaette kunstiteos, tänava ääres
paiknevad riburada restoranid ja türklase või kreeklase moega mehed müüvad
lahvkadest pannkooke täidisega, gyros’t ja kebabi. Suurema nälja vastu aitab üks
ülepannikas näiteks juustuga küll.
Louvre on tähtis muuseum, Mona Lisa elupaik ja tänuväärt abi da Vinci koodi
muukijatele. Kui Jeesuse vereliin ja muud koodid eriti huvi ei paku ning aega
napib, ei pruugi kunstimekasse sisse minna, ühest päevastki jääks seal väheseks.
Juba väljast vaadates on Louvre nii lahmakas loss, et hirmus hakkab, klaasist
püramiidid, mille alt sisse pääseb, on päris toredad.
Kevadet on Pariisis küll rohkem kui Eestis, kuid päris käes see veel pole.
Osa purskkaevudest juba töötab, teised veel mitte. Louvre’i ümbruses on paksult
rahvast, tõeline turistide paradiis. Agarate jaapanlaste grupid kogunevad, mõni
jalutab niisama, mõni põõnab purskkaevu äärel.
Louvre asub Seine’i ääres, mis kulgeb kenasti läbi linna nagu meil siin. Üle
jõe viivad ohtrad sillad ning ühest teiseni on mõni samm, mitte nagu …
Nojah.
Palee juurest üle jõe paikneb St. Germaini kvartal, kus tänavate kaupa
galeriisid. Pühapäeviti on nende uksed küll suletud, kuid isegi akendest sisse
vaadates on kunsti üledoos kiire tulema.
Samas kandis asub sarnaselt Pariisi ülejäänud keskosaga ohtralt kohvikuid ja
restorane, toolid ja lauad kõnniteedel ja äärmuseni tihedalt koos. Toolid on
pööratud tänava poole, nii et kohvikutes istujatest moodustub otsekui publik ja
kogu linnast üks suur lava. Shakespeare ütles, et elu on teater, Pariis oma
tänavakohvikutega moodustab sellele lausele elava illustratsiooni.
Teenindajad on reeglina noored šikid mehed valgete särkide, mustade vestide
ja valgete pikkade põlledega. Tellitava kraami toovad kenasti lauda ja viis,
kuidas nad mängeldes vaid kahekesi kümneid ja kümneid inimesi samaaegselt ning
kiirelt teenindades hakkama saavad, väärib katkematut imetlust.
Sümboolika olgu sümboolne
Kui õhtu jõuab, päev veereb, muutub ülikauniks tuledesäras Champs-Élysées,
avenüü, mis viib Concorde’i väljakult Triumfikaareni. Seal asuvad kaubamajad,
kus üks kaunis naistekingapaar maksab umbes 500 eurot (7500 krooni) ja Dolce
& Gabbana käekott 1120 eurot (16 800 krooni), ning ööpäev läbi avatud
parfümeeriapoed, kõiksugu megakompaniide esindustest rääkimata.
Champs-Élysées - see on melu, valgus, rahvas, suurlinlikkus par excellence ja
ees terendab Arc de Triomphe. Triumfikaare ümber sõidavad autod ja kaare alla
saab läbi tunneli. Võimas ehitis muidugi, aga materiaalsest osast suuremgi veel
on see, kuidas ta on kandunud läbi ajaloo ja kaunite kunstide, Remarque’i
looming kaasa arvatud, ning omandanud lisaväärtuse sümbolina. Sama kehtib
Eiffeli torni kohta.
> Loe edasi |
