Neljatoalises korteris loovad õdusa kodutunde väärikas mööbel, maalid, tarbekunstnike looming, valitud toalilled ja sajad raamatud. «Ma pole siin üldse kujundanud, vaid olen vanu asju alles hoidnud ja mõne veel juurdegi muretsenud,» sõnab klaasikunstnikust perenaine Viivi-Ann Keerdo ja osutab väikesele sekretärkapile magamistoas.

Enamiku mööbliesemete ajalugu on teada: paljud on pärit Viviani kadunud mehe lapsepõlvest, osa mõlema sugulastelt kingiks saadud, mõned ka aegade jooksul ostetud. Näiteks kauni nikerdatud seljatoega talupojatooli eest käis Viivi-Ann tudengina Muhu saarel maalipraktikal olles välja kogu oma stipendiumi. Muide, maalimine ongi jäänud ta lemmikhobiks.

1930ndatest pärinevatel diivanitel ja tugitoolidel on mitu korda katteriiet vahetatud ja nõnda teenivad nad rõõmsasti istujaid edasi.

Arvukate raamatute järgi võiks arvata, et selles kodus elavad kirjandusteadlased, kelle tööks ongi lugemine. Kui vanas raamatukapis, kus praegu hoiab klaasikunstnik oma taieseid, olid teosed kolmes reas ja vajaliku leidmine võttis mõnikord rohkesti aega, siis uues, eriprojekti järgi tehtud ja palju mahukamas riiulis on raamatud kahes reas. Teatmeteosed on ateljees, kunsti- ja filmiraamatuid noorema tütre Margiti toas.

Avara elutoa aknalauale ja klaverile seadis Viivi-Ann klaasobjektidest talvemaastikud. «Kuna tänavu on jääd ja lund vähe, siis püüdsin oma klaasikunstiga talvist hõngu tuppa tuua,» selgitab ON Grupi liige unikaalloomingule osutades. Suuri klaasobjekte ta tavaliselt kodus ei hoia, sest tahab töö siiski kodust eemale jätta. Kui tütred oli väiksed, töötas Viivi-Ann peamiselt kodus.

Arhitekt Herbert Johansoni projekteeritud korrusmaja mõjub ka tänapäeval väga koduselt. Kunstnikupere pole aja jooksul planeeringut muutnud, ainult pisikest kööki on teenijatoa arvelt suurendatud. Loomulikult on esialgse ajukütte asemel nüüd kogu majas keskküte. Magamistoas asuv valge kahhelahi tuletab meelde endisi aegu.

Olulised pildid

Maalimistuppa lasi naine olemasolevat korstnajalga kasutades kamina ehitada. Elav tuli loob alati erilise kodutunde. Vihmastel hilissuve õhtutel tarvitseb vaid mõned halud süüdata, kui elamisse valgub mõnus soojus ja rõskus kaob.

Kodul on Viivi-Annile eriline tähendus. Kui ta tubades vahetab pilte, siis koridoris kuuluvad «püsiekspositsiooni» üks Märt Bormeistri maalitud maja ja kunstniku üliõpilasaastate töö – figuur looduses –, millel poseerib tema armas vanaema puuriida juures. Nimelt kujutab Bormeister samasugust maja, kus klaasikunstnik elas koos vanaema ja teiste pereliikmetega küüditatuna Siberis. Ta oli kaheaastane, kui nad Eestist ära viidi. Kui Viivi-Ann hakkas juba millestki aru saama, tajus ta täiskasvanute ootust, millal viimaks saab koju. Kuigi sealgi küpsetas vanaema pannkooke ja päevad möödusid jõe äärde viival liivasel külatänaval hullates, kandus koduigatsus lastessegi üle.

Mälestustega asjad

«Mul on palju sõpru nii inimeste kui ka maalide ja raamatute seas. Ja siis veel labrador Lisse ja kõuts Oskar,» räägib kirjandushuviline perenaine, kelle kodus on tähtis koht ka kunstnikest kaaslaste loomingul – sisseastuja pilk püüab igas ruumis klaasi, keraamikat, tekstiile. Ajatu vormi ja heade proportsioonidega tarbeasjad sobivad nii väärikatesse kui modernsetesse interjööridesse. Samamoodi nagu maalid ja graafika ning skulpturaalsed vormid.

Elutoas klaveri kõrval kõrgub pea kolmemeetrine sidrunipuu. Nimelt pistis Viivi-Anni vanem tütar Karin, kui ta oli kaheksa-aastane, sidruniseemne teise lille kõrvale mulda, peagi ajas roheline leheke oma nina välja ning siis sai taim loomulikult endale poti. See juhtus oma paarkümmend aastat tagasi.

Nõnda võib korteri perenaine iga asja kohta loo jutustada.

«Mulle meeldib vanade esemete keskel elada, ma ei taha siin mitte midagi muuta,» lausub ta oma stiilses kodus ringi vaadates.