Toit

Seda, et šampanja on ainult see kihisev jook, mis tuleb Champagne’i maakonnast ja kõiki ülejäänuid sillerdavaid märjukesi võib pidada vaid vahuveinideks, teavad ilmselt kõik. Kumba aga eelistada ning kas õige šampanja on ikka väärt oma ülikallist hinda?

Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president Rein Kasela osutab uhkusega Tallinnas varsti avatava vinoteegi In StudioVinum riiulil kuldsete kirjadega ja ilusasse kilesse mässitud pudelile. See on praegu ilmselt Eesti kõige kallim šampanjapudel, mille huviline võib endale soetada 7000–8000 Eesti krooni eest. Tegemist on ühega vanadest kuulsatest Prantsusmaa šampanjadest – Roederer cristal bruit.

VIIMASED KOMMENTAARID bloB Raske on vastu  vaielda, et Moët ja  Mumm on mõlemad üles  haipitud hinnaga ja  suht tühise sisuga.   Se... jes kas keegi tarkpea  oskab mõne mõõdetava  suuruse ka öelda nende  jookide kohta või  moodustab 90%  hinnas... Teised kommentaarid

Kasela sõnul on see šampanja pisut üle hinnatud, sest Euroopas jääb tema hind keskmiselt 150–200 euro vahele. Maitsegi on selline, mille headust mõistab hinnata vaid suure kogemustepagasiga šampuseguru. «Tegelikult on ta üks kuivemaid ja happelisemaid jooke, enamasti on seal kasutatud valget viinamarja Chardonnay’d, nii et ebateadlikule šampusesõbrale osutub see ilmselt pettumuseks,» kõneleb Kasela.

Chardonnay ongi üks kolmest peamisest šampanjaviinamarjasordist – teised kaks on Pinot Noir ja Pinot Meunier. Veinimaailma andmetel annab Pinot Meunier šampanjale erilise laagerdumisprotsessi, Pinot Noir aga moodustab joogi selgroo.

Seda, et vein amforas seistes käärima läheb, siis aga poole talve pealt seiskub ja kevadel uue hooga käärima ning mõnusalt kihisema hakkab, avastasid inimesed juba 3.–4. sajandil. Tollal nimetati selliselt valmistatud jooki pärliveiniks ning tegu oli päris hinnalise märjukesega. «Ühe amfora pärliveini eest võis ikka ühe tubli orja anda,» teab Kasela rääkida.

Esimene nimi veniajaloos on aga benediktiini munk Dom Pérignon, kes tegutses Prantsusmaal ja aretas süstemaatiliselt ning tublisti edasi šampanjavalmistamise kunsti. Pérignoni teene oli peamiselt selles, et ta testis ja katsetas erinevate põldude pealt korjatud marjadest valmistatud šampanjasid ning tegi nende kohta märkmeid. Räägitakse, et ta suutis isegi vaid üht viinamarja maitstes öelda, milliselt viinamäelt see pärit on. Samuti leidis ta viisi, kuidas šampanjapudelit kääritamisprotsessi ajaks kindlalt sulgeda.

Kui Dom Pérignon arendas aga välja Champagne’i maakonnast pärit šampanja tehnoloogilise poole, siis veinimaailma kodulehekülje andmetel viis joogi laia maailma hoopis lesknaine Nicole-Barbe Clicquot-Ponsardin. 27-aastaselt leseks jäänud naine sai oma mehelt päranduseks viinamäe ja suurepärase müügiagendi hr Bohne. 1814. aastal, kohe pärast seda, kui Vene väed olid Prantsusmaalt (kus nad lisaks sõjas võitlemisele ka vahuveini mekkisid) tagasi koju naasnud, saatsid Clicquot ja Bohne neile raske vahuveinilastiga laeva Venemaale järele.

Nii viidi šampanja ka Venemaale, kus see osutus väga menukaks, sest lesknaine Clicquot oli joogi teinud väga magusaks. Tolleaegsed vahuveinid olid võrreldes praegustega ülimagusad, kuna kääritamisprotsessi ajal lisati neile siirupit.

Mis on aga šampanja ja vahuveini vahe? Šampanjat toodetakse tõesti vaid Champagne’i provintsis Kirde-Prantsusmaal ning ühegi teise veinipudeli peale seda auväärset nimetust kirjutada ei tohi. Champagne’i maakonnas välja töötatud erilise champagne’i meetodi (methode champenoise – prantsuse k) järgi tehakse vahuveini teisteski Prantsusmaa piirkondades ning loomulikult mujal Euroopas. Need on aga tõesti vaid väga head vahuveinid, millel kõigil oma kindel nimetus: Cremant – teistes Prantsusmaa paikades tehtud jook, Cava – Hispaania vahuvein, Sekt – Saksamaa ning Asti – Itaalia vahuvein.

Kui tegu šampanja meetodil valmistaud joogiga, on pudelil ka vastav märge. Šampanja meetod seisnebki eeskätt juba nimetatud kolme viinamarjasordi – Chardonnay, Pinot Noir’ ja Pinot Meunier’ kokku segamises. Meetod toimib etappide kaupa. Esmalt pressitakse mahl ettevaatlikult viinamarjast välja ning sellele lisatakse pärmi.

Kevadel hakatakse kääritatud segusid maitsma ja segatakse kokku just sobiv maitse. Segatud vein villitakse pudelitesse, lisatakse juurde pärmi ja suhkrut ning pannakse kork kindlalt peale. Seejärel rändavad pudelid sügavale keldrisse. Mida kauem pudelisse villitud vahuvein seisab, seda aromaatsemaks ta muutub. Õige šampanja peab laagerduma vähemalt 15 kuud, ühe aastakäigu marjadest valmistatud eriti hinnaline šampanja aga vähemalt kolm aastat.

Pärmisodist tekkinud setteklomp tuleb kuidagi pudelist välja saada. Vanasti oli see vahuveini valmistamise juures kõige keerulisem protsess – kork võeti välja, hoiti pudeliava näpuga kinni ja pandi kork uuesti peale. Nüüd tõmmatakse pudelikael lihtsalt läbi külmutuslahuse ja eemaldatakse nii setteklomp. Valmivale vahuveinile lisatakse pisut suhkrut, pannakse peale uus kork ja traat ning jäetakse veel vähemalt aastaks laagerduma. Paremad ja hinnalisemad šampanjad seisavad 8–10 aastat.

Tallinna ühe suurema vinoteegi Vein & Seltskond peremees Andre Peremees lisas veel ühe vahuveini valmistamise meetodi, mis sai tema sõnul alguse Venemaalt – veinivalmistamine tankimeetodil, mille all ta peab silmas vahuveini masstootmist Venemaal.

> Loe edasi