|
Jaanuari lumepuudus surus selle nii tihedaks, et veebruarist märtsi
keskpaigani pole pikamaasuusatamise sõpradel ühtki vaba nädalavahetust.
«Kui palju on neid, kes on korralikult treenida saanud?» küsib ta. Lumi tuli
alles jaanuari lõpus, piisaval määral suusakilomeetreid on saanud koguda
vähesed.
Kui nädalavahetustel sõita Estoloppeti maratone, pole enam mõeldav, et nädala
sees aetakse veel suusakilomeetreid taga ja tehakse raskeid mahutrenne. Mägi
sõnul tuleks siis piirduda taastavate suusasõitudega, mis aitaksid
maratoniväsimusest üle saada ega tekitaks lisaväsimust.
«Ettevalmistustööd peaks olema ikka enne maratone tehtud,» ütleb Mägi. Siia
hulka kuulub ka korralik tervisekontroll perearsti juures või koormustest.
Esimene ohu märk, et endale on liiga tehtud, annab tavaliselt tunda töövõime
languse ja väsimusega. Enam ei ole jaksu niimoodi suusatada nagu talve alguse
suusasõitudel.
Mägi sõnul võivad ka täiesti terved inimesed kurta ülepingutuse järel kaebusi
südamepiirkonnas, samuti hakkavad külmetushaigused kergemini külge, sest
organismi vastupanuvõime on sportimisega langenud.
Mida siis teha? «Kõige selgemini annab ülekoormusest märku pulss,» ütleb
Mägi. «Kui on teada tavalised pulsid rahulolekus ja kerge koormuse korral, siis
ülekoormusest annab märku, et ka mõõduka liigutamisega läheb pulss kõrgeks ning
rahulolekus ei taha löögisagedus langeda.»
Teine märk üleväsimusest on uni – see pole enam rahulik ja sügav.
Spordiarsti sõnul raskendab maratoonarite taastumist seegi, et pea kõik neist
on töölkäijad. Töölt suusahooajal iga nädal taastumiseks vabu päevi saada pole
aga võimalik.
Kui töölt tulles vasardab ainsa mõttena peas, kuidas saaks end pikali visata
ja magada, siis tuleb seda kindlasti teha, soovitab Mägi. Kui väsimus on läinud
liiga suureks või esineb kaebusi südame piirkonnas, tuleks mõni sõit hoopis
vahele jätta.
«Riskid on liiga suured,» nendib Mägi. «Keegi ei taha maratonirajal
surra.»
Loe ka Postimehe
suusablogi. |
Vanemad uudised
