> Eelmise aasta novembris lahkus siit ilmast inimene, keda mõneti võiks nimetada praeguse Eesti majandusmudeli alusepanijaks – kellele me võlgneme nii kümneprotsendise majanduskasvu, oma maja, auto kui ka eluasemelaenu. Eesti meedias ilmusid Milton Friedmani surmast vaid lühikesed teated, Otsustaja meenutab meest tagantjärele põhjalikumalt.

Eelmise aasta 16. novembril 94-aastasena lahkunud Milton Friedman oli vabaturumajanduse üks aktiivsemaid toetajaid. Oma esimeste kirjatööde ajal nähti temas küll veidrikku, sest Suure Depressiooni aastad olid näidanud, et turgusid ja vaba kätt ei saa usaldada. Nüüd mõtleb aga kogu maailm tänu tema ideedele teisiti, Friedmanist on saanud möödunud sajandi teise poole kõige mõjukam majandusteadlane.

Minimaalne sekkumine

Friedman pooldas valitsuse eriti vähest sekkumist majandusse. Ta tõi välja, et kui rahapakkumine on konstantne ja valitsus kulutab raha, peab keegi teine selle arvelt vähem kulutama. Kui tõsta makse suurendamaks valitsuskulutusi, ei saa tarbijad enam endisel määral kulutada. Seega suurendab valitsuse tegutsemine vaid muutusi tarbimise struktuuris.

Otseselt ja kaudselt tõi tema töö muutusi nii ta oma erialal, poliitikas kui ka avalikus avamuses majandusküsimuste kohta. Need arvamused võttis ta 1062. aastal kokku raamatus «Kapitalism ja vabadus». Raamatus tõi ta välja ka valdkonnad, kus riik kindlasti tegutsema ei peaks – põllumajanduse toetamine, ekspordi- ja impordipiirangud, rendihindade kontroll, miinimumtasud, tööstusvaldkondade detailne reguleerimine, sh pangad, rahvuspargid, keeld vedada posti laiali kasumit teenides.

Friedman tõi esile selle, kuidas majandusteadlased ja poliitika kujundajad suhtuvad rahasse ja inflatsiooni. Varem arvati, et valitsused saavad vähendada tööpuudust, kuid see toob kaasa inflatsiooni kasvu. 1967. aastal ütles Friedman, et see on illusioon. Nõudlust suurendades ja sellega tööpuudust vähendades võib vaid töötajaid lollitada, et palgad on hindade suhtes tõusnud. Kui töötajad tasu juurde küsivad, tõuseb tööpuudus endisele tasemele.

Friedmani tööd olid aluseks juba teistele majandusteadlastele, kes modelleerisid ettevõtete ja töötajate ootuseid märksa põhjalikumalt. Tähtis oli tegelikult see, et Friedman leidis majandusteadustes vea enne seda, kui see oleks mõne sündmuse baasil välja tulnud.

1970. aastatel põdesid riigid kasvavat inflatsiooni, samas tööpuudus ei vähenenud, kuigi valitsused üritasid seda kulutuste suurendamisega alandada. Uueks Friedmani kujundatud mõttemalliks oli riikide majandusele kasvueesmärkide seadmine ja rahapakkumise suunamine, praeguses keeles monetarism.

Majanduskriisile hoogu juurde

Tema analüüs Suure Depressiooni kohta tõi välja, et Ameerika majandus ei kukkunud 1929.-1933. aastate majanduskriisi ajal Wall Streeti börside languse tõttu. Probleemid tõukas katastroofiks USA keskpank. Raha pakkumist vähendati ajal, kui seda oleks tulnud suurendada ning sellega halvendati pankade likviidsust.

Tema arvates pidid keskpankurid piirama inflatsiooni raha pakkumise kasvu juhtides. Depressiooniaegsest keskpanga käitumisest tulenes ka tema usaldamatus keskpankade vastu. Ehkki möödunud aastal tunnistas mees ühes oma kirjutises, et endine USA Föderaalreservi juht Alan Greenspan suutis majandust juhtida paremini, kui ta oleks keskpankurilt oodanud.

Friedmani seisukohast on keskpankade püüd inflatsiooni juhtida viga, sest neil on märksa lihtsam juhtida raha pakkumist, kui kontrollida hindu. Praegu on keskpangad enamasti iseseisvad ning neil on oma inflatsioonieesmärgid, mille lähedal suudetakse hoida ka reaalseid numbreid.

Friedman pani aluse ka moodsale teooriale tarbimisest. John Maynard Keynes kinnitas, et kui sissetulekud kasvavad, tõuseb ka säästetud raha proportsioon sissetulekus. Tegelikud andmed tõid aga teadmise, et kuigi jõukamad säästsid rohkem kui vaesed, riikide üldine säästmise tase rikkuse suurenedes ei muutunud.

Friedman lahendas selle paradoksi 1957. aastal, kui selgitas, et inimesed ei säästnud mitte vastavalt oma tuludele, vaid tulevikule püstitatud ootuste põhjal. Seetõttu võisid nad halval aastal kasutada säästusid, heal aastal aga ei kulutanud kõike. Monetaarpoliitika analüüs ja stabilisatsioon tõid talle ka 1976. aastal Nobeli preemia.

Diktaatoreist järgijad

18 aastat oli Friedmanil oma kolumn Newsweekis. Tuntud on ka 1980. aastal ilmunud raamat «Valikuvabadus», mille ta kirjutas koos oma abikaasa Rosaga. Poliitikud teda kuulasid, suurriikide juhtidest võib märkida Ronald Reaganit ja Margaret Thatcherit. Tema kõige agaram kuulaja oli aga Augusto Pinochet, Tšiili diktaator, kes kombineeris armutud repressioonid vaba turu ja monetarismiga.

Au

> Loe edasi